Yellowstone'i kohta on meedias kõvasti lokku löödud hüpoteetilise supervulkaanipurske hirmus, mis justkui kohe (või miljonite aastate pärast või mitte kunagi) võiks Maakera ohustama hakata.  Magmakamber, mis asub kümne kilomeetri sügavusel, küll elab, kerkides või vajudes mõne sentimeetri võrra aastas ja juba 1984. aastast Yellowstone'i all toimuvat jälgivad seismomeetrid teatavad ka sagedastest nõrkadest maavärinatest rahvuspargi all.

Maapinnale jõuab selle tulemusel heelium-4 isotoope, sadu kui mitte tuhandeid kordi enam kui seni arvatud, kuni 60 tonni aastas. Heelium on küll õhust kergem element, ehk lendub koheselt. Ja nüüd oletatakse, et selline gaasi väljahingamine on kestnud enam kui kaks miljardit aastat. Viimati on Yellowstone'i vulkaan aga pursanud umbes 640 000 aastat tagasi.

Heeliumi tekib maakoores enamasti uraani või tooriumi lagunemisproduktina ja pääseb pinnale kas põhjavee või tektoonilise aktiivsuse tulemusel. Yellowstone'i maakoor on küll vanimaid Maa peal, pärinedes ajast, mil tänases mõistes kontinente ega ookeane veel olemas ei olnud.

Magmakamber, mis asub kümne kilomeetri sügavusel, endast vulkaanilise purske ohtu ei kujuta, annab küll endast Maa peal teada näiteks geisrite kaudu.

Siin tuleb pinnale siiski veeauru:

Heeliumi pinnalejõudmine pole aga seotud otseselt vulkanismiga, pigem leiab miljoniteks aastateks Maa sisse lõksu jäänud gaas lõpuks maavärinate abil tee pinnale. Ja isegi Maa atmosfäär teda kinni ei pea.

Heeliumi kinnipüüdmine on üsna keeruline tegevus, ja seetõttu on ta lausa defitsiitne element. Aga heeliumitööstust Yellowstone'is püsti panna on majanduslikult võimatu.