Kaheksa aastat pärast esimese maailmasõja lõppu sündinud Henry Gustav Molaisoni elu oleks võinud kujuneda täiesti tavaliseks. Seitsmeaastaselt juhtus tema elus aga midagi, mis seda igaveseks muutis. Jalgrattaõnnetuse tagajärjel hakkas ta kannatama epilepsiahoogude all, mis ajapikku järjest süvenesid. Sajandi keskpaigaks olid seisundi poolt noorele mehele põhjustatavad kannatused muutunud piisavalt suureks, et see sundis Molaisonite perekonda otsima radikaalset, kuid paljutõotavat lahendust – epilepsiakolde välja lõikamist.

25. augustil 1953 eemaldaski Hartfordi haigla neurokirurg William Scoville märkimisväärse osa Molaisoni mõlema ajupoolkera oimusagara keskosast. Operatsioon kulges äärmiselt edukalt. Epilepsiahoogude sagedus kahanes oluliselt. Peagi täheldasid arstid ja perekond üllatavat kõrvalmõju. Scoville oli eemaldanud ka suure osa merihobu-kujulisest hipokampusena tuntud ajuosast, mille tulemusena omandas hetkes elamine Molaisoni jaoks täiesti uue tähenduse.
Loe edasi ERR teadusuudistest