23. juuli 1940: USA ei tunnusta Eesti, Läti ja Leedu okupeerimist
Selle dokumendi nimeks on Wellesi deklaratsioon, ehk tegemist oli avaldusega, mille tegi USA riigisekretäri kohusetäitja Sumner Welles 23. juulil 1940. USA mõistis hukka kolme Balti riigi okupeerimise punaarmee poolt ja teatas, et ei tunnista nõukogude võimu legitiimsust nende territooriumil.
Tänaseni võib ju vaielda, kas ameeriklased oleks pidanud veelgi jõulisemaid samme astuma, et siinsetel aladel alanud vägivallalainet tagasi hoida, aga üks asi on tõesti kindel, USA välispoliitika Eesti suhtes läbi okupatsiooniaastate oli üsna selge. Britid ja austraallased tegid küll vahepeal ka kummalisi kannapöördeid, aga kui Eesti 1991. aastal end uuesti vabadusse kiskus, oli ameeriklastel lihtne Eesti taotlusi mõista. Iseasi, et "reaalpoliitika" sundis ka ameeriklasi pigem pealt vaatama kui kaasa aitama.
7. jaanuaril 1932 oli riigisekretär (ehk siis välispoliitikat juhtiv minister) Henry L. Stimson kuulutanud välja oma doktriini, mille kohaselt USA keeldus tunnustamast igasuguseid territoriaalseid muutusi, mida Jaapani okupatsioonivõim Hiinas teeb. Mandžukuo marionettriiki seega ei tunnistatud.
Wellesi deklaratsioon oli otsene samm edasi Stimsoni doktriinist. Deklaratsioon anti välja 23. juulil 1940 ja see kandis välisministri kohusetäitja Sumner Wellesi allkirja.
Tekst:
"Riukalikud protsessid, mille tulemusena kolme väikese Balti vabariigi – Eesti, Läti ja Leedu – poliitiline iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus pidi sihilikult likvideeritama ühe oma võimsa naabri poolt, on mõne viimase päeva jooksul liikunud kiiresti lõpp-punkti suunas.
Päevast, mil nende vabariikide rahvad saavutasid iseseisvuse ja demokraatliku valitsusvormi, on Ameerika Ühendriikide rahvas jälginud nende imetlusväärset edu omariikluse alal sügava huvi ja sümpaatiaga.
Meie valitsuse poliitika on üldtuntud. Ameerika Ühendriikide rahvas on vastu röövtegevusele, olenemata sellest, kas seda viiakse ellu jõudu kasutades või jõuga ähvardades. Samuti on vastu igasugusele sekkumisele ühe ükskõik kui võimsa riigi poolt mis tahes teise, ükskõik kui nõrga suveräänse riigi siseasjadesse. Need põhimõtted moodustavad aluse, millel tuginevad olemasolevad suhted Uue Maailma 21 suveräänse vabariigi vahel.
Ameerika Ühendriigid seisavad ka edaspidi nende põhimõtete eest, sest Ameerika rahvas on veendunud, et kui riikidevahelisi suhteid ei hakka taas juhtima doktriin, milles need printsiibid loomupäraselt sisalduvad, ei ole võimalik säilitada mõistuse, õigluse ja õiguse valitsust – teiste sõnadega, tänapäeva tsivilisatsiooni alust."
Vabatahtlikkus kui anekdoot
15. ja 17. juunil 1940 olid Punaarmee suured väekoondised murdnud üle Leedu, Eesti ja Läti piiride, pannud pukki marionettvalitsused, korraldanud võltsitud valimised, ja võtnud need kolm riiki justkui vabatahtlikult vastu NSV Liitu. Maailmas küll ei leidunud ilmselt kedagi, kes oleks seda "vabatahtlikkust" tõsiselt võtnud. Hitleri-Saksamaa oli valmis Moskvat aitama, tunnustades toimunut koheselt, ka Eesti saatkonnad Berliinis ja okupeeritud Pariisis anti esimesel võimalusel NSV Liidule üle.
Aga miks Wellesi deklaratsioon? Riigisekretär Cordell Hull ise seda avaldust omal nimel ei teinud, ja mingi taganemisruumi ka tollane Washington endale jättis. Hull oli sel ajal ühtede andmete järgi haige, teiste järgi visiidil Kuubal. Hull oleks sel ajal olnud valmis isegi Saksamaalt põgenenud juute Euroopasse tagasi saatma. Sumneri deklaratsioon Balti riikide kohta tehti nähtavasti Hullist mööda minnes. Teksti kirjutas kokku riigidepartemangu töötaja Loy W. Henderson, president Franklin Delano Roosevelti nõusolekul. Deklaratsioon tehti avalikuks ja edastati ka Moskvale samal päeval.
Jalta ja Helsingi seda poliitikat ei muutnud
Uuemal ajal on palju arutatud ka Jalta deklaratsiooni mõju 1945. aastast, kuigi mõjusfääride jagamine Ida-Euroopas jäi seal paberile panemata.
1941. aasta USA ja Suurbritannia Atlandi Harta oli kuulutanud, et sõja ajal toimunud riigipiiride muutmised ei oma seaduslikku jõudu. 1945 loodud Ühinenud Rahvaste Organisatsioon rajati Atlandi Hartale, aga Balti riigid jäid ikka okupeerituks ja kogu Ida-Euroopa punaarmee kontrolli alla.
USA poliitika aitas küll Ida-Euroopa totalitaarse valitsemiskorra lammutamisele kaasa, raadiojaamade Ameerika Hääl, Vabadus/Vaba Euroopa jne abil, aga otsest sekkumist nõukogude võimu tegevusse Eesti aladel ei tulnud.
1975. aasta Helsingi tippkohtumise lõppdeklaratsioonis tehti kompromiss, kus Moskva sai enda arvates lubaduse, et riigipiire enam ei muudeta, USA aga justkui lubaduse, et Moskva järgib inimõigusi.
Mittetunnustamispoliitikat Balti riikide okupeerituse suhtes see dokument ei kaotanud. Korraks taganes sellelt kursilt küll Austraalia ja ka Suurbritannia oli eelnevalt osa Eesti riigi varadest Moskvale andnud. Aga USA poliitika jäi samaks. 2. septembril 1991 võis USA tunnistada suhted Eesti Vabariigiga taastatuks, järjekindlalt alates 1922. aastast.
