HIV-ravim võib maailma ette jõuda lähiaastail
Uue lähenemise korras vabastatakse HI-viirus rakkude DNA-sse moodustunud "reservuaaridest", nii et see liigub rakkude pealispinnale. Seal saab vastava "vaktsiiniga" töödeldud organismi immuunsüsteem viiruse tapmisega juba ise hakkama, vahendab The Daily Telegraph.
Tänavu jaanuaris inimrakkudega läbi viidud laboratoorsetes katsetes osutus uus tehnika nii edukaks, et Taani teadusnõukogu premeeris töörühma 12 miljoni Taani krooniga (~1,61 miljonit eurot) kliiniliste katsete läbiviimiseks inim-katsealustega.
Kõige suurem küsimus on, kuidas panna patsientide immuunsüsteemid viirust ära tundma ja hävitama. See sõltub iga üksiku immuunsüsteemi tugevusest ja tundlikkusest.
Praegu viiakse katseid läbi 15 patsiendiga. Kui noist katsealustest õnnestub HIV välja ravida, asutakse ravimit testima suuremate valimite peal.
Aarhusi ülikooli haigla vanemuurija Ole Søgaard rõhutas, et ravim pole sama, mis haigust ennetav vaktsiin, ning et avalikkuse jätkuv harimine riskikäitumise, sealhulgas kaitsevahenditeta suguühete ja süstlajagamise ohtude suhtes on võitluses HI-viirusega ülimalt tähtis.
Nüüdisaegseid HIV-retroviirusravimeid saav patsient võib elada kõrge eani peaaegu normaalset elu, kannatades suhteliselt väheste kõrvalnähtude käes.
Kui ravimite võtmine aga peatatakse, muutuvad HIV-reservuaarid aktiivseks ning asuvad viirust juurde tootma, mis tähendab, et sümptomid võivad välja lüüa kahe nädala jooksul.
Tõeline ravim vabastaks patsiendi sunnist lakkamatult retroviirusravimeid süüa, säästes tervishoiusüsteemile hulgaliselt ressursse.
Taani töörühma tehnika — HIV-i minemakupatamine patsiendi DNA-st — rajaneb histooni deatsetülaasi inhibiitoritel (HDAC-inhibiitoritel). Neid ravimeid on seni kasutatud enamasti hoopis vähiravis. Taanlaste töö on keskendunud eriti tugevatoimelist tüüpi HDAC-inhibiitorile nimega Panobinostat.
Veel viis aastat tagasi oli HIV arstiteadlaste üldise konsensuse kohaselt ravimatu. Siis aga haigestus HIV-patsient Timothy Ray Brown, keda maailm tunneb Berliini Patsiendi koodnimetuse all, leukeemiasse.
Brownile siirdati luuüdi doonorilt, kes tänu haruldasele geneetilisele mutatsioonile oli HIV-i suhtes immuunne. Ravi tulemusel sai Brownist esimene inimene, kes on õnnestunud viirusest täielikult terveks ravida.
Ehkki taolise protseduuri massiline kordamine pole võimalik, tõi Browni juhtum HIV-uuringutesse uusi tuuli ning teadlased hakkasid lisaks sümptomeid leevendavatele medikamentidele taas otsima tõelist ravimit.
Hetkel on uurimistöö liikunud kaht liini pidi. Esimene, geeniteraapia suund püüab muuta patsiendi immuunsüsteemi HIV-resistentseks. See protsess on keerukas ja kulukas ning seda on keeruline laiendada kogu maailma erinevatele genofondidele.
Teine lähenemine on see, millele on panustanud dr Søgaard ja tema kolleegid Taanis, teadusuurimisrühm CHERUB Suurbritannias ning veel mõned laboratooriumid Euroopas ja Ameerika Ühendriikides.
Ühendkuningriikide projekt pole kliinilisse faasi veel jõudnud. Britid usuvad, et ravimi masstootmine saab võimalikuks juba viie aasta pärast.
Ülaloleval fotol: HIV-1 osakesed kogunevad nakatatud makrofaagi pinnale.
