Katsetusi korraldati Uus-Kaledoonia ja Aucklandi ümbruse vetes Teise maailmasõja ajal ning need näitasid, et relv on teostatav ja kümne suure veealuse plahvatuse seeria võib potentsiaalselt tekitada kümnemeetrise tsunami, mis võib üle ujutada väikese linna, vahendab Daily Telegraph.

Ülisalajase operatsiooniga koodnimega „Project Seal“ („Projekt Hüljes“) katsetati viimsepäevarelva, mis võis olla võimalik rivaal tuumapommile. Katsetuste käigus lõhati umbes 3700 pommi, esimesed Uus-Kaledoonias ja hiljem Aucklandi lähedal Whangaparaoa poolsaare juures.

Plaanid tulid päevavalgele Uus-Meremaa kirjaniku ja filmimehe Ray Waru uuringute tulemusena riiklikes arhiivides.

„Võib arvata, et kui aatompomm ei oleks töötanud nii hästi kui ta töötas, oleksime me võinud inimesi tsunamitada,“ ütles Waru. „See oli absoluutselt hämmastav. Kõigepealt see, et keegi tuli mõttele arendada välja massihävitusrelv, mis põhineb tsunamil, ja ka see, et Uus-Meremaa paistab olevat arendanud selle välja sellise tasemeni, et see oleks võinud töötada.“

Projekti alustati 1944. aasta juunis pärast seda, kui USA mereväe ohvitser E. A. Gibson märkas, et lõhketööd korallriffide puhastamiseks Vaikse ookeani saarte ümber tekitasid mõnikord suure laine, mis suurendas võimalusi „tsunamipommi“ loomiseks.

Waru sõnul olid esialgsed katsetused edukad, kuid projekt pandi 1945. aasta alguses riiulile, kuigi Uus-Meremaa võimud jätkasid raportite koostamist eksperimentide kohta kuni 1950. aastateni. Eksperdid jõudsid järeldusele, et üksikud plahvatused ei olnud piisavalt tugevad ning eduka tsunamipommi jaoks oleks olnud vaja umbes kaks miljonit kilogrammi lõhkeainet, mis oleks tulnud seada ahelasse umbes kaheksa kilomeetri kaugusele rannikust.

„Kui panna see James Bondi filmi, peetaks seda fantaasiaks, aga see oli päris asi,“ ütles Waru.

40 aastat pärast ühiseid katsetusi seisis Uus-Meremaa silmitsi julgeolekusidemete purunemisega USA-ga, sest keelas 1980. aastatel tuumarelvadega laevade sisenemise oma vetesse. Vaidluse tõttu alandas USA Uus-Meremaa „liitlasest“ „sõbraks“.

Oma värskes raamatus „Secrets and Treasures“ („Saladused ja aarded“) räägib Waru ka teistest ebatavalistest arhiivileidudest, mille hulgas on kaitseministeeriumi dokumendid tuhandete ufovaatluste kohta tsiviilisikute, sõjaväelaste ja lennukipilootide poolt.

Osa teateid liikuvate tulede kohta taevas sisaldavad joonistusi lendavatest taldrikutest, „vaaraomaskidega“ tulnukate kirjeldusi ning väidetavaid näiteid maavälisest kirjutatud tekstist.