Kestis see USA õhujõudude suurprojekt 24. oktoobrist 1957 kuni 10. detsembrini 1963, jõudmata küll kunagi loodetud tulemuseni. Kaitseminister Robert McNamara otsustas selle lõpuks seisma panna, kuigi projekti oli investeeritud juba 660 miljonit tollast (tänases rahas hinnaguliselt viis miljardit) dollarit.

Dyna-Soar oli omal ajal kõige kaugemale arendatud idee kosmoselennukite ehitamiseks, mis hiljem viidi ellu juba kosmosesüstikute kaudu.

Algne idee pärines aga sõjaaegselt Saksamaalt, nimelt tšehhi päritolu austerlase Eugen Sängeri ettekujutatud Silbervogelilt, rakettpommitajalt, mis meenutas pigem tänaseid tiibrakette kui kosmoselennukeid. Välja töötamisse oli kaasatud ka endiseid natsi-Saksa raketiinsenere, eesotsas Walter Dornbergeriga, kes sõjajärgselt Saksamaalt USA-sse toimetati.

Dyna-Soar oleks kavade kohaselt jõudnud sihtmärgini 50 kuni 150 kilomeetri kõrgusel lennates, kiirendusega, mis oleks tema tõrjumise võimatuks teinud. Lennuki kerekuju oli juba olemas 1960. aastal, kui Boeing oli konkursil teise lennukitootja Belli vastu peale jäänud. Lennuk oleks vajanud küll stardiks Titan III-raketti, aga maanduda oleks seda saanud juba nagu tavalit lennukit.

Projekti oli ka salaja kaasatud kaheksa astronauti, sh esialgu ka hilisem Kuul kõndija Neil Armstrong. Probleemiks jäi küll stardiraketi välja töötamine, ja mõistagi ka raha. Kaitseminister McNamara otsustas lõpuks programmi seisma panna, sest "Õhujõud panevad liiga palju rõhku kontrollitud taassisenemisele atmosfääri, kuigi neil ei ole tegelikke eesmärke orbitaallennuks," kirjutab Wikipedia.