„Nüüd on Venemaa Euroopa osas olnud kõrgrõhkkond, mis juhib külma õhku Kesk-Euroopa suunas kuni Vahemere ja Alžeeriani välja. Külm võib küll olla Ida-Siberis nagu alati talviti, aga see Euroopa külmalaine on minu arvates tulnud lähemalt,“ ütles Alestalo Iltalehti vahendusel.

Mis võiks seletada Norra ja Uuralite vahel tekkivaid põletavaid pakaseid? Meteoroloog pöörab pilgu Põhja-Jäämerele.

„Barentsi meri on nüüd pea täiesti jäävaba ja ka sellest ida pool asuv Kara meri on avanenud. Soojad madalrõhkkonnad paistavad liikuvat Norra ja Teravmägede vahelist merd mööda itta,“ seletas Alestalo.

Soojus saab liikuda mööda avatud vett ja ei pöördu mandrile.

„Nii tugevneb mandri kohal kõrgrõhkkond. Külm tekib selles nagu kodukootult,“ rääkis meteoroloog.

Foreca ilmateenistuse peameteoroloog Petri Takalat ei üllata mõte pakaselise ilma uue iseloomu kohta. Takala sõnul ootab meid ees igasuguseid üllatusi, kui ennustused kliimamuutuse kohta paika peavad.

„Siin on palju sellist, mida me veel ei mõista ega tea. Võiks öelda, et me osaleme kõik kliima teaduslikus katses. Vähehaaval hakkab meile selguma, kuidas katse kulgeb,“ ütles Takala.

Soome lahe rannikul on kahel eelmisel talvel sadanud väga palju lund ja ka nüüd on seda piisavalt. Alestalo tuletas meelde, et see võib olla silmapete: suures osas Soomest on eelmistel aastatel täiesti normaalses koguses lund sadanud.

„Lõunaranniku lume hulk ei ole ime. See tekib, kui idast tuleb väga külm õhk ja kohtub sooja Soome lahega,“ kinnitas Alestalo.

Teiselt poolt tunnistas Alestalo, et sademete hulga kasv on samuti märk kliimamuutuse kohta. Kui juhtub sadama, tuleb lund või vihma korraga palju.

Takala kinnitas, et kliimaennustuste järgi satub õhku eeskätt talvisel ajal endisest rohkem niiskust. „Põhimõtteliselt peaks siis tulema varasemast rohkem lund.“

Kliima muutumise kõige soodsam sümptom puudutab Alestalo sõnul tuult.

„Tormidesse tuleb ehk muutus selles osas, et need liiguvad varasemast põhja pool. Tormide marsruudid liiguvad pooluste suunas.

Takala ütleski, et näiteks Soome tormid on – vaatamata palju kõneainet tekitanud suurtormidele – tegelikult alates 1990. aastate algusest selgelt harvemaks jäänud.

„Siis oli meil torme aastas 30-40, aga nüüd pole neid mitu aastat üle 30 olnud. Mul endal on selline sisetunne, et madalrõhkkondi ei tule Põhja-Euroopasse üle Atlandi enam nii tihti. Pikemaid muutumatu ilmaga perioode oli varem suvel, aga nüüd on need tavaliseks muutumas ka talvel,“ ütles Takala.