Seitse aastat tagasi Kaali lähedal Piila soos proove võtnud taanlased määrasid meteoriidi vanuse iidses turbasambla kihis leiduva iriidiumi jälgede järgi. Plaatinametall iriidium on Maal haruldane, meteoriitides aga küllaga esinev element. Iriidiumi leidus turbakihis, mis radiosüsiniku dateeringu kohaselt moodustus umbes 2400 aasta eest.
Taani rahvusmuuseumi teadlase Bent Aaby eestvõtmisel toimunud ekspeditsioonil osales ka Geoloogia Instituudi teadlane Siim Veski, kirjutas ajaleht.
Õietolmuanalüüsi asjatundja Veski sõnul tõestab kosmilise katastroofi toimumist just sel ajal asjaolu, et samas turbakihis, kust leiti iriidiumi, kaob kultuurtaimede õietolm ära. See tähendab, et inimesed, kes tegid kõvasti põldu, millegipärast mõnisada aastat hiljem enam seal põldu ei teinud, rääkis Veski Eesti Päevalehele.
Iriidiumidateeringu tõestuseks tõi Veski ka fakti, et Kaali järve põhja esimeses settes on kõrge iriidiumisisaldus.
Senine kraatrite sünniaja dateering pärineb akadeemik Anto Raukaselt. Selle kohaselt tekkisid Kaali kraatrid 7586-67 radiosüsiniku aastat tagasi. Raukas ei uskunud Taani teadlaste väiteid, et kraatrid võisid tekkida palju hiljem.
Raukas dateeris meteoriidi langemisaja tillukeste plahvatuskerakeste alusel, mida leidub ohtralt just 7500 aasta vanustes setetes. Kerakesed on raua- ja niklirikkad ning seega meteoriitset päritolu.
“Iriidiumi võib maapinnale pudeneda ka siis, kui mõni meteoriit üle lendab,” ütles Raukas, viidates võimalusele, et 2400 aasta eest võis taevakeha lihtsalt Saaremaast üle lennata.
Lennart Meri viitas 1976. aastal oma raamatus “Hõbevalge” võimalusele, et kreeka reisimees Pytheas külastas aastal 325 e.m.a. Saaremaad just seetõttu, et oli kuulnud taevakivi plahvatusest.
