REPLIIK | Aivar Pau: millal Eesti kaotas pea?
Alates kõige kõrgemalt tasandil kriisiotsustest ja lõpetades kõige lihtsamate suhtlusäppidega - kõikjal vaatab vastu üks ja ainus suur märksõna „JUHUS": igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab ja mida teeb, otsuseid teeme igaks juhuks juhtumipõhiselt ja ärme mingil juhul ühtegi kriteeriumi ette ära määra.
Esiteks põrkasin ametnike reljeefse vastamissoovimatuse vastu sellise lihtsa küsimusega: „Millised peaksid hetkel kehtivate korralduste kohaselt olema koroonaviirusega seotud arvulised näitajad - haigestumuskordaja näiteks, uute haigestunute arv päevas -, et Eesti riigis hakataks haiguse leviga seotud piiranguid oma pädevusvaldkonnas muutma? Ehk siis: täpselt milliste muutustele vastavad täpselt millised piirangud - millisest kordajast alates hakatakse näiteks nõudma, et haiglate külastamine lõpetatakse või millisest alates tuleb koolid sulgeda, millisest alates kohvikud ja restoranid?
Teate, mis juhtus? Mitte keegi Eesti riigis ei osanud või tahtnud mulle mitte midagi vastata. Mitte keegi ei teadnud, millega peaksid koolid, ettevõtjad, töötajad, õpilased ja lapsevanemad teise laine ajal arvestama.
Riigikantselei kriisikommunikatsioonistaap, mis on end peitunud meiliaadressi covid19@riigikantselei.ee taha, pani lihtsal tuima ja ei vastanud midagi.
Terviseamet arvas, et lävend piirangute taaskehtestamiseks on endine: 300 nakatunut kahe nädalaga. Mis aga juhtuma hakkab, kui see lävend saab ületatud? Selle küsimusega suunas amet mind juba sotsiaalministeeriumi poole, kus olevat olemas lausa valmisolekuplaan ja konkreetsemad tegevusedki kirjas.
Tühjagi. Polnud ka ministeeriumis midagi. Terviseala asekantsler arvas, et riigikantselei valmistab siiski ette üldisemat tabelit, kus on mitmeid näitajaid, mida jälgida. Aga seegi olevat eelkõige eesmärgiga anda märku sellest, kui rahulikud või ärevad võiksid otsusetegijad olla.
Viimaste päevade praktika näitab, et juhtumispõhisus ja juhus ongi need, kes Eesti riiki koroonavastaste otsuste tegemisel juhivad. Kui eelmainitud asekantsler mulle antud intervjuus, et ühe haige õpetaja pärast kooli kinni panema ei hakata, siis Jõhvis lükati mõne haige õpetaja pärast kooliaasta haigus siiski edasi. Keegi kuskil sulges päästekomando, keegi kuskil kehtestab viinamüügipiiranguid.
Keegi kuskil... Ma arvan, et keegi kuskil on keskendunud liialt suve nautimisele, selle asemel proovida aktiivselt teise laine valmisoleku põhialusedki ühiskonnas kokku leppida.
Zoom või Messenger?
Või võtame teise valdkonna: koolid ja distantsõpe. Me kõik teame ja mõistame, milline kaos ja peataolek valitses märtsis, kui koolid kaugõppele üle viidi. Kes asus tunde läbi viima Messengeris, kes Skypes'is, kes nautis ebaturvalise Zoomi võlusid, kes proovis eKooli ja teisi kodumaiseid lahendusi. Iga kool ja iga õpetaja vaatas ise, kui palju tegi videotunde ja kui palju määras iseseisvat tööd. Lisaks teadmine, et laste kaugõppe võimekus on väga erinev ja see vajas kindlasti arvestamist näiteks väiksemate õppegruppide loomise teel.
Pöördusin selle kurvavõitu taustateadmisega möödunud reedel optimistlikult haridusministeeriumi poole: nüüdseks on ju ometi turvalistes ja parimates kaugõppekeskkondades ühiselt kokku lepitud ja litsentsidki hangitud, arvestatud kiirele distantsõppele ülemineku vajadusega, võib olla riiklikud õppekavadki ümber tehtud ja kaugõppega arvestamine sellesse rohkem sisse pandud.
Ja mu üllatus oli tõesti suur, kui sain esmaspäeval haridusministeeriumi ametnikult teada, et kõik mu eeldused on osutunud ekslikeks.
Mitte ühtegi korda pole muudetud, mitte üheski distantsõppe programmi kasutamises pole kokku lepitud, keskseid rakendusi pole hangitud, videotundide osakaalu pole määratud. Ma isegi ei taha teada, milliseid idapiiri taguseid suhtlusprogramme võidakse koolitöös kasutada Ida-Virumaal. Kaos jätkub ja õpilased peavad ühe kooli piireski arvestama, et üks õpetaja võib nõuda Google Classroomi, teine Messengeri, kolmas Zoomi ja neljas Skype'i. Jeerum!
Eesti tugevus on olnud suurtes asjades ühiskondlikult kokku leppimine. Aastal 2002 leppisid kõik riigiasutused, ettevõtted ja kodanikud kokku, et me tunnustame ja kasutame ID-kaarti. Sellest sai Eesti e-edulugu.
Nüüd pole pead, kelle eestvedamisel kokku leppida paaris õppeprogrammiski, piirangukriteeriumitest rääkimata. Tõesti, mitte midagi pole suvel tehtud. Kas me ikka oleme teiseks laineks valmis, või ainult testime, testime, testime?
Ahjaa, ajakirjaniku palve: kui teine laine tuleb, siis saatke palun terviseametile natukenegi pressiesindajaid appi - kahest on ilmselgelt vähe ja suurel osal teiste riigiasutuste omadest pole niikuinii suurt midagi kodukontoris teha.
