Miks vabatahtlikud on valmis end COVID-19-ga nakatada laskma (ja mis neist edasi saab)?
Suur osa meist püüab igati vältida kokkupuutumist koroonaviirusega SARS-CoV-2 — viirusnakkusega, millesse on maailmas haigestunud üle 8,2 miljoni ja surnud üle 440 000 inimese. Samas on aga tuhanded inimesed väljendanud valmisolekut viirusesse nakatuda.
Sait Inverse kirjeldab, kuidas viiuldaja Gloria Lee avaldas (teiste hulgas) soovi osaleda inimeste uue koroonaviirusega teadliku nakatamise eksperimendis (ingl human challenge trial).
Kui ta osutub väljavalituks, nakatavad uut vaktsiini katsetada soovivad teadlased ta tahtlikult SARS-CoV-2 viirusega. Mõte katses osaleda tuli Leele pähe tänavu mais, kui esineja mõistis, et järgmine võimalus kontserti anda ei pruugi saabuda enne 2021. aastat.
Lee registreerus inimkatsetes osalema organisatsiooni 1 Day Sooner (ee „üks päev varem“) vahendusel, mis ühendab hulka teadlaseid ning nüüd ka 28 280 vabatahtlikku katsealust 102 riigis. Ehkki USA ravimiamet FDA pole uuringut isegi veel heaks kiitnud, on toetus sellistele uuringutele viimasel ajal hüppeliselt kasvanud.
Vabatahtlikud kinnitavad, et osalt ajendas neid end kirja panema pandeemia tingimustes elamisest johtuv abitusetunne. Sedamööda, kuidas tavaline elukorraldus nende ümber laiali on lagunenud, on vabatahtlikuks katsejäneseks hakkamine neile andnud eesmärgitunde ja/või aidanud sisustada kunagisest igapäevaelust vabaks jäänud aega.
Kes on inimesed, kes sellises eksperimendis vabatahtlikult osaleda soovivad? Osa vastusest on seotud tõsiasjaga, et nakkuskatsetes osalemine pole mitte alati olnud vabatahtlik otsus. „Ajalugu on tulvil vägagi ränki näiteid sellest, kuidas vähemusrühmi kasutati katsealustena ilma, et nad oleksid seda mõistnud või selleks nõusoleku andnud,“ selgitas onkoloog Siddhartha Muhkerjee.
USA allergiate ja nakkushaiguste uurimise riikliku instituudi NIAID (ingl National Institute of Allergy and Infectious Diseases) nakkushaiguste kliinilise uurimise laboratooriumi juhataja Matthew Memoli kinnitab, et üha rohkem inimesi on valmis ravi leidmise eesmärgil katsetes osalema: „Ütleksin, et viimase 10–15 aasta jooksul on huvi katsete läbiviimise suhtes kasvanud.“
Teadlased on katsete raames inimesi nakatanud kõikvõimalike haigustega malaariast koolerani. Memoli sõnul üldsuse suhtumine sellistesse eksperimentidesse muutub ajuti soosivamaks, et siis jälle halveneda.
Aga isegi kui nii rahvas kui ka teadlased on praegu inimnakatamiskatsetest huvitatud, kaasneb koroonaviiruse-eksperimendiga hulk ainulaadseid probleeme, millega varem pole olnud vaja arvestada.
Koroonaviirusnakkusele pole olemas täiuslikku raviviisi – siinkohal tuletab Memoli meelde, et ka tavalisel gripil puudub „ravi“. Samuti ei tea me ikka veel eriti palju koroonaviiruse kohta, mis mõnedel patsientidel põhjustab äärmuslikke sümptomeid ja isegi surma, teistel aga ei kutsu esile üldse mingeid haigusnähte.
Lõpuks lisanduvad eetilistele takistustele ka logistilised tõkked — teadlased peavad looma viiruse, mis küll tekitab inimestel haiguse, aga ei tapa. Ainuüksi too protsess võib võtta aega kuni kaks aastat. Selleks ajaks on koroonaviiruse vaktsiin juba loodetavasti olemas.
Inimnakatamiskatsete korraldamise teaduslik ja poliitiline masinavärk jahvatab aeglaselt, kuid katsete pooldajad tõstavad esile asjaolu, et kui protsess on kord juba käivitatud, võimaldavad sellised uuringud teadlastel kiiresti tegutseda.
Kui koroonaviiruse vaktsiin peaks jõudma suure valimiga kolmanda etapi katseteni, mille raames vaktsiini ohutust ja tõhusust katsetatakse tuhandete inimeste peal, tuleks leida selline valim, mille esindajaid koroonaviirus niikuinii tabaks, selgitas Memoli. Sedamööda, kuidas riskikõver tasandub, on taoliseid inimesi üha keerulisem leida.
Isegi kui sobiv katsepopulatsioon leitakse, peaksid uurijad ikkagi tegema oletusi selle kohta, kes selles populatsioonis loomulikul moel viirusega kokku puutuksid juhul, kui neid poleks kunagi vaktsineeritud.
Kui kalkulatsioonid ei klapi või viirus hakkab käituma ennustamatul viisil, võib olla keeruline hinnata seda, kuidas viirus populatsioonis levib ja kas inimesi kaitses nakatumise eest vaktsiin või miski muu.
„Inimnakatamiskatse puhul on teada, et kõik katsealused on viirusesse nakatunud. Saame näha seda, kuidas vaktsiin nakatumist mõjutab ja kui tõhus see tegelikult on. Mõne kuu jooksul on nii võimalik testida mitut kandidaatvaktsiini,“ selgitas Memoli. „Tulemuste põhjal saab otsustada, kas on mõtet võtta ette suurema valimiga katseid või tuleks konkreetne kandidaat hoopis maha kanda.“
Õige vaktsiini väljavalimisel ja sobimatute kandidaatide uurimisele energia kulutamata jätmisel on palju plusse. Iga nädal viivitust teel vaktsiini kasutuselevõtmisele toob kaasa tuhandeid surmasid kogu maailmas.
„COVID-19 inimnakatamiskatsete juures on võtmetähtis aspekt järgmiseks 12–18 kuuks prognoositav väga suur kas COVID-19 vahetutest mõjudest tingitud või kaudsetest teguritest, nt mõnedes maailma piirkondades tavapäraste lapseea vaktsineerimiste tegemata jätmisest johtuv surmade arv,“ kommenteeris Ühendkuningriigis tegutseva Warwicki ülikooli au-aseprofessor Adair Richards.
Vabatahtlikud katsealused peavad kõigepealt läbima esmase tervise hindamise sõeluuringu veendumaks, et nad pole juba nakatunud ja et nende organismis pole tekkinud vastavaid antikehi.
Seejärel kolivad rühmadesse jagatud vabatahtlikud uurimisasutusse, kus neile antakse paar päeva aega kohanemiseks, et nakatada nad siis SARS-CoV-2-viirusesse või vaktsineerida neid katsetatava vaktsiiniga.
Katsealused veedavad uurimisasutuses vähemalt ühe kuu. Katseaeg võib kujuneda ka pikemaks sõltuvalt sellest, kui kiiresti katsealused koroonaviirushaigusest paranevad; mõnel juhul võib see aega võtta mitte nädalaid, vaid kuid. Samuti peavad teadlased veenduma, et vabastatud katsealused enam viirust ei kanna ega ka levita.
Enda kogemuste põhjal gripiviiruse inimnakatamiskatsete läbiviimise vallas väidab Memoli, et kõige raskem on katsealuste jaoks see, kui nad peavad asutusse jääme eeldatust kauemaks.
„Inimestel on raske püsida nii pikka aega eemal sõpradest, perekonnast, tööst ja oma elust,“ nendib ta. „Igaüks, kes kaalub sellises uuringus osalemist, peaks enne registreerumist väga hoolikalt vaagima küsimust, kas selline perspektiiv ikka tundub talle vastuvõetav.“
Memoli hinnangul on kõige suurem takistus uuringu korraldamisel asjaolu, et meie teadmised COVID-19-st on jätkuvalt üsna kesised.
Mõnedel kõrge riskiga rahvastikurühmade esindajatel kujuneb haiguse kulg väga rängaks ja nad võivad surra. Reeglina ei põe noored ja hea tervisega inimesed tõbe sama ägedalt, kuid esinenud on ka selliseid juhtumeid. Taolise ebakindluse tõttu ei pruugi vabatahtlikud katsealused täiel määral teada, mis neid ees ootab.
„Mis tahes nakkushaiguse inimnakatamiskatsete puhul ei saagi kunagi täiesti kindel olla,“ tunnistas Memoli. „Igasuguseid veidrusi võib juhtuda.“
