Kaitseväe lugu – Balti pataljoni algus
Nüüd, kui oleme NATO-s, on see teema enam kui asjakohane. See projekt lükati käima taanlaste initsiatiivil, mille eest tuleb neid tunnustada., kirjutab ajakiri Sõdur 2 / 2020.
Tagantjärele tarkusena võib öelda, et ei olnud õige seda projekti ainult pataljoni tasemel ellu viia.
Kuigi seda otsesõnu välja ei öeldud, siis tegelikult sooviti, et selline väljaõppe süsteem imbuks kogu kaitseväkke, rikastades seda. Soovi sõnastamata jätmine oli viga, mis lõppkokkuvõttes hakkas kogu projekti mürgitama.
Lääne sõjavägede tegutsemine Baltikumis kohe pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oli poliitiliselt väga tundlik teema ja see võis mõjutada otsust, et soovi ei tahetud otse välja öelda. Kui oleks jäänud mulje, et lääne sõjaväed nii jultunult kohalikke kaitsevägesid abistavad, siis sellel oleks võinud olla traagilised poliitilised tagajärjed.
Kui ma esimest korda Paldiskisse saabusin ja Briti sõjaväevormis Dappo poe ees seisin, lähenes mulle üks vähestest kohalikest venelastest, kes inglise keelt rääkis (hiljem selgus, et ta oli ühe allveelaeva ohvitseri inglise keele õpetajast abikaasa). Ta ütles mulle: „Me teadsime, et te, ameeriklased, tulete.” Vastasin talle kõige solvunumal häälel, et olen inglane.
Süstemaatiliselt ei võitnud Eesti kaitsevägi sellest projektist midagi. Mittesüstemaatiliselt võitis väga palju, sest eri auastmetes kaitseväelased, kes Balti pataljonis väljaõppe said, liikusid sealt edasi teistesse üksustesse. See mõju peegeldub siiani kaitseväelaste väljaõppes ja oskustes. On oluline kõigil tasanditel aru saada, kust need oskused pärit on.
See väljaõpe tuleks süstemaatiliselt tervikuks organiseerida või aja jooksul see mõju lihtsalt lahustub.
Süstemaatiline mõju jäi paljuski saavutamata, sest Balti pataljon ja selle hilisem järeltulija Eestis – rahuoperatsioonide keskus – oli ülejäänud kaitseväe väljaõppeprogrammist lahutatud. See ühendamatus polnud kellegi süü, sest erinevad pooled proovisid saavutada oma seisukohast vaid parimat kaitseväele.
Rahuoperatsioonide keskuse nimi saatis küll Eestist väljapoole sõnumi, mida sellega taheti saavutada, aga kaitseväe sees tõlgendati seda valesti, sest levinud oli arvamus, et rahuvalvajad ei sõdi.
Igas Balti riigis läheneti sellele probleemile veidi erinevalt. Eestis nähti rahuoperatsioonide keskust kui asjatut raiskamist, sest sellele kulus suur osa kaitse-eelarvest. Niisugust seisukohta võimendas arusaam, et üksusel on piiratud sõjapidamise võime agressiooni korral.
See arusaam ei oleks saanud tõest kaugemal olla. Ülejäänud kaitsevägi korraldas väljaõpet piiratud vahenditega, kuid rahuoperatsioonide keskus valmistas ette uusi sõdureid, kes pidid üksusega liitumiseks läbima 15-nädalase sõduri baaskursuse (MTC ehk Military Training Course). See kursus oli kogu väljaõppe tuum, mille tõttu said sõdurid hiljem palju kiita, kui nad teiste riikide relvajõududega koos hakkasid tegutsema.
Iroonia peitub selles, et mida rohkem tunnustust missioonidel teenivad sõdurid said, seda vähem nägi kaitseväe juhtkond vajadust rahuoperatsioonide keskuse järele. Jäi vale mulje, et see tunnustus on saavutatud kaitseväe igapäevase treeninguga.
