Ameeriklastest abielupaar Rodney ja Annette Boesen saab 2016. aasta märtsis teate, mida ükski lapsevanem saada ei soovi. Nende 20aastane poeg Kris on sattunud liiklusõnnetusse ja murdnud kaela. Nooruk ei suuda iseseisvalt hingata ja jääb arstide sõnul tõenäoliselt kaelast varbaotsteni püsivalt halvatuks. Kris saab ainult üht kätt üles-alla liigutada.

Samas annavad arstid vanematele siiski lootust: Kris on sobiv kandidaat, et katsetada uudset ravivõtet. Nii süstivadki teadlased vähem kui kuu aega hiljem tema vigastatud seljaajju kümme miljonit tüvirakku.

Tulemus on imetabane. Kolm kuud hiljem töötavad Kris Boeseni mõlemad käed nagu enne, ta suudab kirjutada oma nime, ise süüa, kasutada telefoni, juhtida ratastooli ning kallistada sõpru ja pereliikmeid.

Kris Boesen pole sugugi ainus, kes on pärast õnnetust haiglavoodis ärganud ja avastanud, et ta elu on täielikult muutunud. Ainuüksi USAs saab seljaajuvigastuse igal aastal umbes 17 500 inimest, maailmas on see arv WHO ehk Maailma Terviseorganisatsiooni hinnangu järgi 250 000–500 000 ringis (2013). Paljud kaotavad võime oma jäsemeid kasutada ega tunne enam puudutusi, nad ei suuda kontrollida oma põie- ega soole­tegevust ega elada endistviisi intiimelu.

Seljaajuvigastustele on tõhusat ravi otsitud juba üle saja aasta, aga alles viimaseil aastail on teadlastel ette näidata edu­lugusid. Kunagi varem pole olnud käimas nii palju kliinilisi katseid kui praegu. Võtete sekka kuuluvad näiteks rakkude siirdamine teistest kehaosadest ja elektroodimplantaatide paigaldamine. Need annavad halvatutele uut lootust.

Kris Boeseniga juhtus õnnetus 6. märtsil 2016. Ta kaotas auto üle kontrolli ja sõitis vastu puud, misjärel auto paiskus veel vastu telefoniposti. Kõige hullemini sai õnnetuses kannatada Boeseni kael, kus selgroog sai viga ja seljaaju lausa rebenes.

Selline üliraske vigastus põhjustab inim­organismis bioloogiliste protsesside ahelreaktsiooni, millest oleneb see, kuidas inime­ne edaspidi pikemas perspektiivis hakkama saab. Esimese 48 tunni jooksul pärast vigastust ehk akuutses faasis huk­kuvad paljud rakud turse, verejooksu või hapnikupuuduse tõttu. Lisaks vallandab immuunsüsteem põletiku, mis peab kaits­ma keha bakterite eest ning koristama ära suure hulga surnud rakke. Põletik tähendab, et närvirakke hukkub veel enam.

Loe lähemalt juulikuu Imelisest Teadusest!