Chrysler Gas Turbine (1963) (vt uudise kaanepilt)

Õigupoolest ei peaks see auto sellesse valikusse kuuluma, sest gaasiturbiiniga Chrysler ei jõudnud seeriatootmisse, ent antud katsetus väärib ära märkimist ainuüksi juba julguse pärast, sest kui keegi ei prooviks piire nihutada, siis elaksime siiani kiviajas. Chrysler valmistas viiskümmend prototüüpi ja jagas need tavakasutusse, misjärel otsustati tootmisest siiski loobuda. Autode kasutajad kaebasid nii keerulise käivitamise kui ka nigela jõudluse ja kohutava kütusekulu üle ning turbiini tööd saatis ka harjunust kõrgem müra. Pealegi oli odavam V8 vaiksem, võimsam ja väiksema kütusekuluga.

NSU Ro80

NSU Ro80 (1967)

NSU Ro80 oli oma ajast ees olev auto, välja arvatud selle rootormootor, mis võlus insenere kompaktsuse, võimsuse ja vähema detailide arvuga, ent millele sai saatuslikuks rootori tippude kiire kulumine, nagu ka õlikulu ja ottomootoritest „räpasemad“ heitgaasid. Nimetatud probleeme pole suudetud lahendada tänase päevani, mis annab ehk aimu, kui suurt tükki üritas optimistlik NSU toona haugata. Kahjuks ebaõnnestunult, sest garantii korras tuli ümber vahetada väga palju mootoreid – tihtilugu enamgi kui üks kord – ja õige pea libises raskustesse sattunud ettevõte Volkswageni omandusse.

Volvo 260 seeria luukpära, antud juhul on aga tegemist 2.7 liitrise mootoriga isendiga

Volvo 260 (1974)

Kastikujulisest Volvost sai juba seitsmekümnendate alguses usaldusväärse pereauto võrdkuju. See oli ühtaegu nii mugav kui ka töökindel, mis olid need kaks omadust, mida suutsid ülejäänud (ühes) pakkuda vaid jutu tasandil. Ent nagu igas suguvõsas, olid ka Volvode valikus must lammas, milleks osutusid 2,6-liitrist „vee-kuut“ omavad isendid. PRV-nimeline mootor sündis Peugeot’, Renault’ ja Volvo ühise arenduse tulemusena ja see sai kurikuulsaks tänu kiirelt kuluvatele nukkvõllidele ja ülekuumenemistele, millest viimased rikkusid lõpuks ka alumiiniumsulamist mootoriplokid.

Lancia Gamma kupeeversioon

Lancia Gamma (1976)

Tänaseks varjusurma libisenud Itaalia päritolu Lancial oli eesrindliku insenerimõtte osas kadestamisväärne pärand, kuid seitsmekümnendatel aastatel saadi hakkama kahe suure „ämbriga“, millest esimesel mudelinimeks Beta ja teisel Gamma. Viimasel juhul oli tegu kas luksusliku esiveolise sedaani või kupeega, mida jõustas 2,5-liitrine boksermootor. Teoorias oli kõik ilus, ent praktikas kippusid välja pööratud esirataste korral vajalikud rihmad rullikutelt maha jooksma, millega kaasnes vältimatu klapiajami purunemine.

1979. aasta Cadillac De Ville

Buick, Cadillac, Chevrolet, Oldsmobile, Pontiac (1978)

Möödunud sajandi seitsmekümnendaid saatnud kütusekriis sundis ka ookeanitaguseid autotootjaid otsima mooduseid mootorite joomakommete ohjeldamiseks ja General Motors proovis teha tutvust diiselmootoritega. Mainitud perioodi lõpus tuldi välja 5,7-liitrise V8-ga, mis oli bensiini asemel hoopis diislitoidune ja millel oli plokikaant kohal hoidvaid polte täpselt sama palju kui sarnasel ottomootoril. Paraku hakkasid need poldid diiselmootorite kõrgema surveastme tõttu kiiresti välja venima, mis päädis jahutusvedeliku silindrisse sattumise ning mootori purunemisega.

Chevrolet Corvette C3

Chevrolet Corvette 305 California (1980)

California osariigis kehtivad karmimad heitmenõuded tõid endaga kaasa terve trobikonna kohitsetud muskel- ja sportautosid, millest üks kurvemaid oli pildil olev Chevrolet Corvette 305 California. Selle viieliitrine V8 arendas vaid 182 hj ja lisaks varustati need veel kiire peaülekande ja kolmekäigulise manuaalkäigukastiga, mis said niigi napi võimsuse lahustamisega kiiduväärselt hakkama. Mootori kägistamine ei andnud loodetud tulemusi ka joomakommete seisukohalt ja päikeselisse osariiki mõeldud mudel püsis tootmises ainult aastajagu.