Maailmamere taseme tõusu kohta on aja jooksul tehtud kõiksugu prognoose, kuid valdav osa neist on jõudnud konsensusele, et merevee tase tõuseb 2100. aastaks umbes meetri võrra. Värske uuringu kohaselt võib see number aga olla vähemalt kaks korda suurem. Uurimuse autorite sõnul peaks selle sunnil ümber paigutuma sadu miljoneid inimesi.

Eksperdid on merevee taseme tõusu üle vaielnud aastaid - näiteks 2013. aastal avaldatud Valitsustevahelise Kliimamuutuste Nõukogu (IPCC) raporti kohaselt tõuseb veetase 2100-ks aastaks 52 sentimeetri ja 98 sentimeetri vahemiku võrra. Mitmed eksperdid on aga arvanud, et tegemist on väga tagasihoidliku prognoosiga ning tegelik veetaseme tõus on palju suurem.

Ekspertarvamus kui tõe allikas

Seekordne uurimus koondas kaheksa eri valdkonna spetsialisti arvamuse ning lõi nendest koondpildi, seejuures võeti arvesse nii Gröönimaal kui ka Lääne- ja Ida-Antarktikas toimuvat. Need kaheksa spetsialisti valiti omakorda välja 22 seast, kes olid siiani toimunud sündmusi kõige täpsemalt ennustanud. "Sellise metoodika uurimuse läbi viimine on hädavajalik, kuna arvutimudelid ei suuda alati tulevikku täpselt ennustada," ütles Londoni King's College'i doktor Tamsin Edwards.

Teadlaste hinnangul jääb sarnase emissioonitaseme juures merevee taseme tõus 2100 aastaks 62 sentimeetri ja 238 sentimeetri vahemikku. Viimane oleks teadlaste sõnul võimalik juhul, kui reaalsuseks muutuks kõige mustem stsenaarium ning maailma keskmine temperatuur kasvaks viie kraadi võrra.

"2100 aasta sulamisnäitajaid vaadates on mandrijää osakaal merevee taseme tõusus 7 ja 178 sentimeetri vahemikus, kui sinna aga lisada liustikud, Arktika jääkate ja mere soojuspaisumine, on see kõvasti üle kahe meetri," ütles uurimuse üks autoritest, Jonathan Bamber Bristoli Ülikoolist.

Täpsem kui varasemad prognoosid

Tihti küsitakse, miks teadlased annavad merevee tõusu puhul niivõrd suured vahemikud. Põhjuseks on see, et merevee taseme tõus sõltub väga erinevatest teguritest ning üldiselt üritatakse paika saada enam-vähem täpne vahemik, mille raames muutused toimuda võivad.

Näiteks 2013. aasta IPCC raport kattis ainult protsentuaalse vahemiku 17-st 83ni, värske uurimus on aga täpsem ning koondab võimalikud stsenaariumid 5 protsendist kuni 95 protsendini. Seda, mis tegelikult toimuma hakkab mõjutavad nii eri jäätüüpide sulamisnäitajad, kasvuhoonegaaside hulga muutus õhus, Maa keskmise temperatuuri muutus ja paljud teised tegurid.

Näiteks - kui keskmise temperatuuri kasv jääb kahe protsendi piiresse, on kõige suurem panustaja merevee taseme tõusu Gröönimaa jää, kui temperatuur tõuseb, tulevad mängu aga ka teised ja suuremad jäämassiivid.

"Kui vaadata selliseid väikese tõenäosusega, kuid siiski suure tähtsusega sündmusi, on võtmeks kindlasti see, kas Lääne-Antarktika satub ebastabiilsesse seisundisse ja haarab sulamisprotsessi ka Ida-Antarktika," selgitas professor Bamber. Tema sõnul ei juhtu see aga enne, kui keskmine temperatuur Maal on tõusnud vähemalt viie kraadi võrra. Sellise sündmuse esinemise tõenäosus jääb tema sõnul aga umbes 5 protsendi ringi ning selle toimumist on võimalik ära hoida, vähendades emissioone.

Rahvaste rändamine

Arvutuste kohaselt võib jää sulamise tagajärjel vee alla kaduda kuni 1,8 miljoni ruutkilomeetri suurune ala. Võrdluseks - Eesti pindala on vaid umbes 45 000 ruutkilomeetrit. Seejuures tekitab muret see, et vee alla võib sattuda palju olulisi alasid - Niiluse delta, mis on oluline toidukasvatamise seisukohast, aga ohus on ka mitmed suurlinnad - London, New York ja Shanghai.

"Süüria pagulaskriis tõi Euroopasse umbes miljon pagulast. Kahemeetrise veetaseme tõusu puhul oleks selliseid, rändavaid inimesi aga 200 miljonit," ütles Bamber.