Mis saaks olla romantilisem, kui jälgida merekaldal päikesetõusu- või loojangut või vaadelda langevaid tähti? Vähemalt kahel korral suvel – jaanipäeval ja muinastulede ööl – süttivad meie randades sajad lõkked. Just suvel kisub vee äärde nagu magnetiga ent ka muul ajal on ju tore mõne veekogu ääres mugavalt aega veeta.

Paraku ei tea paljud autojuhid, et veekogude kallastel on väljaspool teid igasugune sõidukitega liiklemine keelatud: auto, ATV, tsikli, või mistahes muu mootorsõidukiga vee äärde sõitmine on looduse lõhkumine ning seega karistatav.

Rikkumisi tuvastavad keskkonnainspektorid aastaringselt, veekummardajate lemmikkohtadest aetakse mõnel päeval ära mitmeid kümneid autosid. Miks me nii isekad ja hoolimatud oleme? Paradoksaalsel kombel lõhume ju ise seda, mida armastame, ja mille üle uhked oleme, Eesti loodust!?

Inimesed lihtsalt ei teagi

Loodusest võõrdunud inimene on enamasti mugav ja tihtipeale ka enesekeskne. Tundub täiesti norm, sõita autoga nii kaugele randa kui kannatab, keerata tümm põhja ja asuda elu nautima. Kui auto vette pargitud, siis pole ju patt ka natuke õlut või viina juua, eks ole?