Elusorganismidel esinevad tunnused on välja arenenud evolutsiooni tulemusena eesmärgiga suurendada organismide ellujäämisvõimalusi või sigimisedukust. Sellest lähtuvalt on raske ette kujutada evolutsioonilist seletust ennasthävitavale käitumisele. Geenid, mis põhjustavad suitsiidset käitumist, peaks looduslik valik ammu olema välja sortinud. Ometi on enesetapud ning nendeni viiv sügav depressioon tänapäeva ühiskonnas tõsisem probleem kui kunagi varem. Maailmas hinnatakse enesetappude arvu aasta kohta umbes miljoni ringis. Millise seletuse pakub enesetappudele evolutsioonibioloogia?
Kas enesetapukäitumine on üldse geenide määratud tunnus või viib oma elu lõpetamiseni puhtalt ebasoodne keskkond? Uuringud on näidanud, et suitsiidne käitumine on tõepoolest pärilik, samamoodi nagu ka depressioonikalduvus. Näiteks on enesetapu teinud inimese lähisugulasel kaks korda suurem tõenäosus samuti ennast tappa kui populatsiooni keskmine ning identsete kaksikute puhul on ühe kaksiku ensetapu korral teise enesetapurisk 11 korda suurem keskmisest.
Suitsidaalsuse pärilikkust hinnatakse olevat umbes 43% ehk siis keskkonna roll on veidi rohkem kui pool. Võrdluseks, alkoholismi pärilikkus on umbes 50%. Nagu käitumistunnustega ikka, osalevad suitsidaalsuse väljakujunemises ilmselt paljud geenid, millest igaühel eraldivõetuna on vaid väike mõju. Tulevikus võiks aga igaüks oma suitsidaalse käitumise geneetilisest riskist teadlik olla ning seda võimaluse korral ennetada.
Enamik suitsidaalsuse uuringuid on keskendatud otseste põhjuste uurimisele ja riskifaktorite väljaselgitamisele. Pikaajalisteks riskifaktoriteks peetakse geneetilist eelsoodumust, isiksuseomadusi (impulsiivsus ja agressiivsus), sünnieelseid ning -järgseid kasvutingimusi, traumaatilisi sündmusi varajases eas ning närvisüsteemi häireid, lühemas plaanis on aga riskifaktoriteks mõnuainete kasutamine, psühholoogilised kriisid, enesetapuvahendite kättesaadavus ning suitsidaalsed eeskujud.
