Alles siis, kui kirstudest ja lilledest hakkas puudus kätte tulema, jõudis olukorra tõsidus linnaelanikele pärale, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

See algas pühapäeval, 5. detsembril Londoni klassikalise paksu uduna. Öö edenedes muutus udu aga üha tihedamaks ja nähtavus vähenes kõigest paari meetrini.

Järgnevatel päevadel ja öödel muutus asi veelgi hullemaks. Mustade ja pruunide udulaamadega segunes väävelkollast värvi mürgist udu ning erinevate udude segu laskus tänavatele. Heathrow’ lennu­väljal oli nähtavus hommikust saati ainult 10 meetrit.

Öösiti oli jalakäijatel peaaegu võimatu leida teed isegi tuttavates kvartalites. Paiguti oli nähtavus nii vilets, et inimesed ei näinud oma kinganinasidki.

Barbara Fewster, kes sõitis ööl vastu esmaspäeva kihlatuga läbi Londoni tänavate, meenutab seda nii: „See oli kõige rängem udu, mida olin kunagi näinud. See oli kollakas ja lõhnas tugevalt väävli järele.

Pidin autost välja minema ja tee näitamiseks ees kõndima. Me ei julgenud peatuda. See olnuks palju ohtlikum kui jätkamine, sest autode tagatulesid polnud näha enne, kui olid mõnele autole otsa sõitnud.“

Foto: Wikimedia Commons /

Linna sisse sõitvaid autojuhte võttis vastu müürina kõrguv udu. Paljud loobusid edasi sõitmisest kohe ning autod ja bussid jäeti linnaservale maha. Liiklus seiskus täielikult, samal ajal kui jalakäijad kobasid piki majaseinu edasi.

Sudu imbus ka siseruumidesse ning teatrid ja kinod pidid oma uksed sulgema, sest keegi ei näinud laval või kinolinal toimuvat.

Lastevanematel soovitati lapsi kooli mitte saata, kuna kardeti, et nad eksivad udus ära. Ühes laudas hakkasid lehmad surnult maha langema.

Kuid ikka veel ei aimanud keegi, kui halvasti asjalood olid. Londonlased täheldasid vaid, et udu oli kõikjal. Mustad tolmuosakesed katsid hooneid, puid, autosid ja inimesi, need tungisid hingamisteedesse ja sadestusid õrna kopsukoesse.

Loe oktoobrikuu Imelisest Teadusest, mis Londoni 1952. aasta „tapjaudu“ põhjustas ja kuidas selle kordumist vältida üritatakse.