Eesti 1991 | Marju Lauristin: "Kell viis hommikul helistati ja kästi CNN lahti teha, kuna Moskvas toimus midagi koledat!"

26 aastat tagasi oli Eesti jaoks väga pingeline aeg. Õhus olid muutuste tuuled, aga millises suunas need puhuma võisid hakata, ei teadnud täpselt keegi. Marju Lauristin oli 1991. aastal Eesti Vabariigi Ülemnõukogu asespiiker ning nendel saatuslikel päevadel oli tema kanda suur osa vastutusest.

Intervjuu on tehtud aastal 2016, mil taasiseseisvumisest möödus 25 aastat. Kõiki mullu tehtud lugusid vaata SIIT.

On 1991. aasta 19. augusti varahommik, esmaspäev. Marju Lauristin on koos teiste Eesti Vabariigi Ülemnõukogu liikmetega Rootsis seminaril. Kell on umbes viis hommikul, kui hotellitoas heliseb telefon. Helistatakse Rootsi välisministeeriumist: "Tehke ruttu CNN lahti! Moskvas toimub midagi koledat!" Hetkegi mõtlemata paneb Lauristin televiisori tööle.

"Meile vaatasid sellised parajad röövlinäod otsa. Janajev ja teised teatasid, et nüüd on võim nende käes ja Gorbatšoviga on kõik läbi. Et nemad päästavad Nõukogude Liidu," meenutab toonane asespiiker uudist, mis tol unustamatul hommikul ta äratas. Vahepeal oli eestlastele auto järgi saadetud ning võeti suund Stockholmi poole, välisministeeriumisse. Kohale jõudes algas vilgas mõttevahetus.

"Nii minul, Savisaarel kui ka teistel oli selge, et kas nüüd või mitte kunagi. Senikaua kui Moskvas on segadus, on meil vaja astuda otsustav samm sellest väravast välja," räägib Lauristin. Ministeeriumist oli võimalik ka Eestisse helistada: "Kui me olime Tallinnaga ühenduses, siis tulid juba teated sellest, kus on tankid ja sõjavägi."

Kogu Tallinna lennujaam oli sõjaväelasi täis, kuid Lauristin ning teised tähtsad poliitikud tuli kiiresti Eestisse toimetada: "Otsustati nii, et mina läksin kohe lennuki peale - nö katsejänesena. Me olime abikaasaga kahekesi ning kuna me oleme erinevate nimedega, siis lootes, et vene sõjavägi pole nii tapilik, andsin kõik oma paberid tema kätte. Natuke panin veel Rootsi raha ka kella vahele, sest Vene sõdureid saab ikka ära osta," jutustab Lauristin.

Õnneks läks kõik kardetust lihtsamini. Ülemnõukogu spiiker Ülo Nugis oli juba Rootsist saabujaile oma auto koos abiga Tallinna lennujaama vastu saatnud.

"Mind tõmmati kohe autosse ja toodi kiiruga Toompeale. Kui ma kohale jõudsin, kuskil 1-2 paiku, siis käis juba täistuuridel istung ja taheti juba otsuseid vastu võtta. Esimene oli suhtumine Moskva putši" meenutab naine esimesi momente tagasi Eesti pinnal. Edasi ei olnud muud kui meeletud diskussioonid ning arutelud, kuna arvamusi oli palju, aga aega vähe.

"Igaüks, kes oli Moskva poliitikat jälginud, sai aru, mis seal toimub. Aga see oli väga huvitav, sest mitte kõik liikmed polnud kindlad ning ka meie eestimeelsete seas oli kahtlejaid. Selline väga tüüpiline eestlase käitumine - äkki ikka jälgmine ja vaatame?" tuletab Lauristin meelde valitsenud segadust. Sellegipoolest sai putš hukka mõistetud.

"Siis hakkasime juba seda kõige tähtsamat otsust mõtlema ning tekkis mitu versiooni. Esimene neist oli juristide oma, mis oli väga juriidilises keeles ning mitte piisavalt otsustav. Leidsime, et sellisel ajal ei saa me selle otsusega välja tulla - et see pole nagu see. Aga siis tekkisid rühmad, kes hakkasid mõtlema - misasi see SEE siis on?" räägib ta.

Otsus oli keeruline just seetõttu, et nii Eesti Kongress kui ka Eesti Vabariigi Ülemnõukogu olid varem otsustanud, et tegemist oli üleminekuperioodiga, mis pidi lõppema põhiseadusliku korra taastamisega. Aga korra millise põhiseaduse järgi? Teadupärast polnud poliitiline korraldus enne neljakümnendaid kõige demokraatlikum ja seega poleks toonane põhiseadus sobinud - vähemalt nii arvas Lauristin.

"Kõige olulisem oli vastata küsimusele - kas me vajame uut põhiseadust või mitte? Meil oli Liiaga tulnud enamvähem samasugune mõte, kuidas seda võiks teha. Me pidime ütlema selle otsusega koos, et me kohe moodustame ka kogu, kes hakkab uut põhiseadust tegema. Ehk siis ütleme ühes otsuses, et me taastame oma iseseisvuse, me teeme seda õigusjärgselt ning me teeme ka uue põhiseaduse," võtab toonane asespiiker kokku lahenduse, mille nad koos Liia Hänniga ka lauale panid.

Aga ka sel lahendusel olid omad konksud - uus põhiseadus oleks tulnud vastu võtta referendumil, aga Ülemnõukogu pooldajatest üksi poleks arvestatava enamuse jaoks piisanud. Seega tuli teha kindlaks, et põhiseadusel oleks rahvast ühendav, mitte lõhestav mõju. Selleks, et rahvusvaheliselt veenvat põhiseadust koostada, tuli teha koostööd Eesti Kongressiga. Ülemnõukogu ja kongress olid küll paljudes asjades kokkuleppele jõudnud, ent igas aspektis ei valitsenud kahe instantsi vahel siiski kõige sõbralikumad suhted.

"Kõigepealt võtsimegi Nugise initsiatiivil ühendust Eesti Kongressiga. Nad olid üllatunud ning ei võtnud rõõmuhõisetega vastu seda kutset tulla Toompeale, sest nad olid sealt hoidnud eemale nagu vanakurat välgust. Aga vastutustunne jäi peale ja otsuse lõppversiooni sai silutud juba nende osalusel. Nii sündis siis Põhiseaduslik Assamblee ning hiljem ka põhiseadus - sellest võtsid osa kõik tolle aja poliitilised jõud," võtab Lauristin kokku Eesti Vabariigi tähtsaimate otsuse tagamaid.

Endise asespiikri sõnul sündis see otsus ning suur osa ka teisi meeletu pinge all, kuna rahvas oli valmis ning ootas reaktsiooni:"See, et meie seal istusime, arutasime ja kaalusime igat sõna, ei olnud ju nähtav. Oli igasuguseid kahtlusi ja konspiratsioonimõtteid; siis ja ka pärast oli neid rohkesti. Aga lõpuks oli ta valmis!"