Tallinna botaanikaaia dendroloog Olev Abner ütleb, et ta on oma õpilastele selgitanud, et remmelgas on puukujuline paju ja paju omakorda põõsakujuline remmelgas. Taimeliik iseenesest on sama.

"Tegemist on keelelise traditsiooniga jagada perekonna paju (Salix) liigid pajudeks ja remmelgateks," selgitab Abner. "Kõrgeks kasvamise võimega ehk suurekasvulisi (kõrgus üle 10 m) pajusid on hakatud remmelgateks nimetama. Alati kõrgeks kasvamise võime ei realiseeru, eriti raagremmelga puhul, mis tihti on ka paljuharulised 5–7 m kõrgused põõsad. Puu ja põõsa vahel selget piiri ei ole. Puuks peetakse jämedaks kasvava tüve või väheste harudega puittaime, mis üldjuhul haruneb maapinnast kõrgemal. Põõsad harunevad maapinna lähedal ja on tavaliselt paljuharulised."

Eestis on neli kodumaist remmelgaliiki (see tähendab sellist, mis on siia juba enne 1750. aastat jõudnud ja looduses omapäi levivad). Need on hõberemmelgas (Salix alba), mille looduslik levila on Lõuna-Eestis suurte jõgede kallastel. Hõberemmelgas on sage haljastustaim ka kuivemates paikades.

Teiseks raagremmelgas (Salix caprea), mis on kõikjal Eestis pioneerliik ja metsa (taas)tekkel tähtis liik, ütleb Abner.

Kolmandaks raudremmelgas (Salix pentandra). See puu kasvab tihti liigniisketes paikades (nii jõgede kui ojade ja kraavide ümber, madalsoode servades jm).

Ja neljandaks rabe remmelgas (Salix fragilis) – paiguti suurte jõgede kallastel. Sagedasem Lääne- ja Lõuna-Eestis. Abner lisab, et haljastuses kohtab viimasel ajal rabedat remmelgat harva (viimati istutati liiki haljasaladele rohkem tsaariaja lõpus ja esimesel vabariigi perioodil ning need puud on enamuses langetatud või murdunud). Haljastuses kasutatakse palju rabeda remmelga ümara võraga sorti ’Bullata’ (keraremmelgat). Selle puu algkodumaa on Kaukaasia, aga liik on siia jõudnud aastasadade eest ja kodunenud. Paljuneb peamiselt okste juurdumise teel.

Abner lisab, et haljastuses on küllaltki sage hõberemmelga ja rabe remmelga hübriid, mis on saanud oma nimegi – punakas remmelgas (Salix xrubens).