Kas kliimasoojenemine on fakt? Kunagi varem pole inimkonnal olnud selliseid tehnoloogilisi võimalusi oma planeeti mõõta ja valvata, aga peaaegu üksmeelselt kinnitavad teaduslikud analüüsid, et planeedi keskmine temperatuur on järjest kerkinud alates tööstusrevolutsiooni algusest. Maailmamere pind pole kriitilise tasemeni tõusnud, aga on selge, et põhjapoolkera tööstus on toonud kaasa polaarjää ulatusliku kahanemise.

Inimtegevus on selgelt sellele kaasa aidanud, kahtlematult on olemas ka muud, päikesest või meie enda planeedist tingitud põhjused, mis kliimasoojenemisele kaasa aitavad. Meedias levib ka igasuguseid libateooriaid, aga faktid jäävad faktideks: kasvuhoonefekt planeedil Maa on tegelikult olemas. Ja selle tõttu kuumeneb planeet üle.

2012. aastal mõõtis Briti ajaleht Guardian riikide toimetulekut 1997. aasta Kyoto protokollis seatud eemärkidega süsinikuemissiooni vähendamisel 1990. aasta tasemega võrreldes. Edukaimad olid Ukraina, Rumeenia, Leedu, Läti, Bulgaaria, Eesti, Ungari ja Venemaa, ühel väga lihtlabasel põhjusel: nõukogude maailmakorra krahh oli nende tööstuse sisuliselt põrmustanud ja seega 1990. aasta taset etaloniks seades oli eesmärke lihtne teostada.

Teisalt aga Hiina, kes sihilikult oli samal ajavahemikul oma süsinikuheitmeid järjest suurendanud, et saavutada niimoodi eelist majanduskasvus. Suurimaid altminejaid oli eesmärkide täitmisel suurriikidest Kanada ja Austraalia. USA, kuigi eelistas Kyoto lepingut ignoreerida, kasvatas oma süsinikuemissioone vaid pisut, elaniku kohta isegi vähendades. Aga ennekõike Hiina, vähem ka India ja kolmanda maailma riigid on planeedi kogu süsinikuemissioon järjest kasvanud.

2015. aasta Pariisi kliimakonverentsil suudeti siis kokku leppida oluliselt leebem kokkulepe, mis jätab kliimamuutusega võitlemise iga riigi südametunnistuse asjaks. Nüüd on ometigi näha ka Hiina tõsisemaid pingutusi keskkonnasõbralikuma majanduse loomisel, samas kui USA president Donald Trump paistab uskuvat pimesi vaid majandusmeeste lobi. Aga suurriikide üksmeelne võitlus heitmete vähendamise vastu enam ei toimi.

Samas, Kyoto-stiilis sunni kadumine on vähendanud tegelikult isegi kliimasoojenemise vastase võitluse esireas olnud eurooplaste indu. Väljaanne Carbon Market Watch reastas Euroopa riike selle järgi, kuidas nad oma seadusandlust muutes on seni asunud Pariisi kokkulepet täitma. Pariisi leppele kirjutas alla mullu 174 riiki, praeguse seisuga on selle ratifitseerinud 141 ja leping astus jõusse 4. novembril 2016. Pariisi kokkulepet hakatakse rakendama alates 2020. aastast. Reeglistik kokkuleppe rakendamiseks töötatakse välja 2018. aastaks, kirjutab Eesti keskkonnaministeerium.

https://carbonmarketwatch.org

Ilmneb, et sajapunktisel skaalal on tegelikult vaid üks Euroopa riik eeskujulike (excellent) saavutustega, see on Rootsi, kuigi vaid 67 punktiga sajast. Mõõdukalt edukad on eesmärkide täitmisel Saksamaa (54/100) ja Prantsusmaa (53/100). Järgmised seitse riiki, sh kümnendal kohal olev Eesti (28/100) saavad hinnangu ebapiisav - insufficient.

Lätist ja Leedust ärme räägigi - nende saavutusi tähistab mõõtühik "väga kehv" (very poor), üheksa punktiga sajast. Viimase koha laternat hoiab aga Poola (2/100).

Eesti positsioone halvendab tahtmatus piirata maakasutust, leiab väljaanne. Läti ja Leedu küündimatus ilmneb aga selles, et juba emissioonide vähendamist lubades pandi kirja oluliselt kõrgem tase, kui riikide praegune saastekogus, võimaldades eesmärke saavutada tegelikult midagi tegemata. Eesti on lubanud 2030. aastaks oma emissioone vähendada 13 protsenti, Leedu üheksa ja Läti kuus protsenti, väidab raport.

Võib ju oletada, et Carbon Market Watch pole oma kampaanias päris erapooletu allikas, aga mingi tõde nende etteheidetes ka on.