VANAD FOTOD: Kuidas ontlike supelmajadega Haapsalust sai elurõõmus rannaparadiis

Eesti Ajaloomuuseumi kogudes olevatelt vanadelt fotodelt ja postkaartidelt leiame suvituslinnast Haapsalust üsna eriilmelisi kaadreid: kui vanematel piltidel on pea kurguauguni riides daamid, siis kolmekümnendatel näeme juba lustakaid seltskondi rannas poseerimas. Jah, just vabariigi ajal sai meile täna omane rannakultuur ja suvitamine õige hoo sisse!

Haapsalu kuurordi sünniaastaks loetakse 1825. aastat, mil alustas tööd esimene suplusmaja-mudaravila. 1830. aastal viibis suvehooaja jooksul Haapsalu kuurordis juba 260 supelvõõrast ning sel ajal sai alguse ka Haapsalu promenaadide rajamine.

Üle-eelmise sajandi postkaartidelt näeme toonaseid vaateid.

1922. aasta suvel avati Haapsalus kindral Laidoneri nimeline invaliidide sanatoorium. Muda- ja suplusasutustest pakkusid raviteenuseid veel linna 18 vannitoaga suplusmaja, 32 vannitoaga Dr. Arronet’ ja Krusenstierni muda- ja suplusasutus ning Weltzi ortopeedia- ja massaaži-instituut, kirjutab Eesti spaaliit oma ajaloo kokkuvõttes.

Kuidas oli linn vabariigi algusaegadel arenenud, sellest saab aimu Friedebert Tuglase kirjatükist Haapsalu kuurordi 110. aastapäeva brošüüris. Ta paneb 1935. aasta suvel kirja mõtiskluse, miks talle see linn meeldib, kuigi ta ise just terviseasutusi ei külasta.

"Väike kõrvaline Haapsalu – ja harrastamata kuurordi elu veedan siin ikkagi juba neljandat suve. Ja nii on juhtunud, et tunnen seda supellinna paremini kui ühtki teist. Kui mujal olen veetnud päevi ja nädalaid, siis siin olen elanud päevade kaupa," kirjutab Tuglas.

"Tõesti – väike, kõrvaline – kuskil poolsaarel lahede sopis, ühel pool Paralepa, teisel pool Noarootsi rannaviir. Mitte just kõige parem mulje maapoolt lähenedes. Kuid mida kaugemale süveneda linna, seda idüllilisemaks muutub selle keerukate tänavate, madalate majade ja lokkavate aedade pilt. Kuni poolsaare äärmises osas kõik avardub: kõnniteid, lillesid, rannaehitisi – ja nende taga meri vahel nii imeväärselt matt-sinine, kui mitte kuskil maailmas..."

Ta kirjeldab, et kohalikud igatsevad ikka justkui mingeid "vanu häid aegu", kuid ta ei mõista, mis need on, sest tema paarikümne aasta tagused muljed linnast olid üsna masendavad ning ta ei uskunud "et keegi ilumeelega inimene oleks tahtnud siin ühtegi päeva olla. "Kui armetu oli Haapsalu kultuurse supellinna seisukohast!" õhkab ta ja leiab, et linn on muutunud meeldivaks just nüüd.

"Teen nüüd siin igapäev pikki jalutuskäike – Õhtu kaldast Aafrika rannani. Looklevad idüllilised rannateed; ühel pool aedade haljus, teisal vetesina. Lakkamata vahelduvaid pilte: madalaid merekäärusid kajakate ja partidega, üksikuid peatuskohti, pinke, lilleklumbe, dekoratiivseid sambaid."

Vaata mahukat galeriid, kuidas moodne rannakultuur – kõik koos rannas – viimaks võidule sai ning kõik end mere ääres hästi tundsid!