Kui ütleksime teile, et olete iga päev umbes 30–45 minuti vältel pime, oleks teil seda üsna raske uskuda.

Tänu huvitavale nägemismeelelisele nähtusele, nn sakaadilisele peitmisele (ingl saccadic mapping) on aga igaüks meist märkimisväärse osa igast päevast tõepoolest „pime“. Me lihtsalt ei pane seda tähele, kuna see leiab aset kaduvväikeste sammude kaupa.

Iga kord, kui liigutame pilku ühelt objektilt teisele, blokeerib aju liigutuse ajal mõne sekundisajandiku vältel selektiivselt andmete visuaalset töötlust.

Tol hetkel oleme me sisuliselt pimedad, kuna meie aju nägemiskeskus ei tegele informatsiooni töötlemisega.

Ei usu? Minge vaadake peeglisse ja suunake pilk vaheldumisi iseenda ühele ja siis teisele silmale. Kui tahes kõvasti te ka ei pingutaks, et näe te oma silmade liikumist.

Sellesama sekundi murdosa jooksul, mille vältel silmad liiguvad ja uut sihtmärki otsivad, on teie nägemismeel nagu pausile lülitatud videosalvesti, mis ootab n-ö järgmise saate algust.