Kuuvärinaid on võimalik tuvastada ka 1972. aastal Kuule unustatud aparaatide abil
Tõsiasja, et Kuud raputavad aeg-ajalt värinad, saime teada üsna varsti pärast seda, kui Neil Armstrongi jalg esimest korda Maa suurima loodusliku kaaslase pinda puudutas. Seismomeetrid, mille Apollo astronaudid Kuule olid jätnud, tabasid kajasid meteooritabamustest, Maa orbiidil tiirlemisega kaasnevatest sügavatest värinatest ja teadmata päritoluga jõulistest, madalatest vappumistest — mis kõik näevad välja ja tekivad muudel põhjustel kui meile tuttavad planetaarsed maavärinad.
1970. aastatest peale on kuuvärinaid hoolikalt otsitud nii käsitsi kui ka raalide abiga ning seni tuvastatud umbes 13 000 sündmust. Saksamaal Göttingenis tegutseva Max Plancki päikesesüsteemi uurimise instituudi teadlase Brigitte Knapmeyer-Endruni osutusel saaks inimsilma poolt „treenitud“ ja seejärel aeg-ajalt seiratav tarkvara ülesandega isegi paremini hakkama.
Knapmeyer-Endrun ja tema töörühm töötasid välja algoritmi, mis ainult üheainsa üht tüüpi kuuvärina-näidise põhjal suudab tuvastada sama „krobelise“ signatuuriga värinaid. Sarnase ülesehitusega algoritme on varem arendatud elektroonilise kõnetuvastuse tarbeks.
Töörühm söötis algoritmil rajanevasse programmi Apollo 16 lennu käigus 1972. aastal Kuule jäetud ja 1977. aastal Maale raadiosignaalide saatmise lõpetanud seismomeetrist pärinevaid andmeid. Algoritm tuvastas suhteliselt väikesest andmekogumist kokku 210 kuuvärinat, mis varem olid teadlastel kahe silma vahele jäänud.
Taoline kiire ja paindlik lähenemine tundmatute värinate peilimisele võib osutuda kasulikuks NASA maandumisaparaadi InSight juures, miks peaks toimetama seismomeetri Marsi pinnale.
InSighti ribalaius on signaalide tagasiläkitamiseks liiga väike, mistõttu selline uut tüüpi tarkvara võiks aidata välja selgitada, millised Marsi-värinad põhjalikumat uurimist nõuavad. „Peame meile ette antud piiratud aja jooksul kiiresti otsustama, kas seal leidub midagi huvitavat ja kas soovime sellele põhjalikumat pilku heita,“ selgitas Knapmeyer-Endrun.
