70 AD: Rooma hävitas Jeruusalemma ja paiskas juudid üle maailma laiali

Hilisem keiser (79-81 m.a.j.) Titus juhtis ise Rooma leegione, kui see impeerium oma maailmavallutuse käigus otsustas murda juutide vastuhaku ja hävitada sajandeid püsinud Jeruusalemma linna.

Seda, kas ja kuidas juudid Lähis-Itta jõudsid, ei ole mõtet siin pikemalt arutada. Jeruusalemma linn oli olemas juba neljandal aastatuhandel, juutide pealinnaks tegi selle kuningas Taavet 11. sajandil enne Kristust. Linn nägi nii hiilgeaegu, kui ka hävinguid, eriti rängaks osutus aga purustus, mille kutsus esile roomlaste rünnak aastal 70 meie ajaarvamise järgi.

Maailmavallutust alustanud roomlased sekkusid Lähis-Ida sündmustesse juba 133 aastat varem, kui aastal 63 e.m.a. rüüstas Pompeius ka Jeruusalemma, aastal 4 m.a.j. rajati aga Rooma impeeriumi Judea provints, kuhu alistati senised juutide alad. Valitsesid seda roomlaste mõju all olevad kuningad, kellest polnud aga oma rahva kaitsjaid, sisuliselt oli tegemist marionettidega.

Üsna arusaadavatel põhjustel ei võetud võõrast võimu seal hästi vastu. Jeesuse ristilöömine polnud siin isegi suurimaid ajendeid, kuigi kristlus juba levis üsna laialdaselt, aga juutide jaoks esindas see usund siiski dissidentlust. Juute hoidis koos oma religioon koos mälestusega hiilgavatest aegadest minevikus, ülestõusu juhiks kujunes aga Iisraeli ülempreester
Hanan ben Hanan, kelle roomlased olid kolm aastat varem tagandanud.
Kristlased kiruvad teda Jeesuse venna Jakobi hukkamise eest.

66. aastal puhkes juutide ülestõus, tuntud ka kui Esimene Rooma-Juuda sõda. Sõda puhkes nii nagu enamik revolutsioone. Juudid hakkasid protestima roomlaste kehtestatud maksude vastu, millele impeerium vastas 6000 juudi massimõrvaga. Ülestõus kasvas üle pea ja roomlased, koos marionettkuningas Agrippa II-ga olid sunnitud põgenema Jeruusalemmast, mis langes täielikult ülestõusnute kätte. Süüriast linna peale marssinud XII leegion hävitati Beth Horoni lahingus (66 m.a.j.) täielikult, selle juht Cestius Gallus põgenes aga lahinguväljalt.

Järgnenud aastatel kogusid roomlased jõudu, samas kui ülestõusnute erinevad fraktsioonid pidasid omavahel vihaseid lahinguid, Jeruusalemm jäi Simon bar Giora juhitud vägede kätte. Ja tema pidi ka linna roomlaste vastu kaitsema, kui neli või viis leegioni 70. aastal ühtäkki linna väravate ette ilmus. Kaks välimist müüri langes juba esimeste nädalatega, linna piiramine ise kestis aga kokku seitse kuud. Juunis käisid ägedad lahingud ja müür hakkas murduma. Augustis süttis roomlaste rünnaku all olnud Jeruusalemma Teine Tempel, hävinedes lõpuks täielikult, linn ise oli üleni roomlaste käes 7. septembriks.

Tisha B'Av on juutide templi hävitamise mälestuspäev, mis sel aastal langeb 25. juulile.

Josephus on väitnud, et kokku 1,1 miljonit inimest hukkus või mõrvati selle roomlaste sõjakäigu tulemusel, ligi sada tuhat veeti orjadeks. Leegionärid tapsid kohalikke elanikke nii, et laipadest kuhjus mägesid, tuhandeid juute aga eelistas piirkonnast põgeneda, valgudes laiali nii Rooma impeeriumi kui ka naabruskonna aladele. Juutide vastupanu küll ei vaibunud, esimesele ülestõusule 66-73 järgnes ka teine, Kitose sõda 115-117 ja kolmas, Bar Kohba ülestõus 132-135, mis kõik jõuga maha suruti, jälle sadade tuhandete juutide elu hinnaga.

Ja alles 20. sajandil õnnnestus juutidel, kelle esivanemad nende massimõrvade tulemusel sajandeid maapaos veetnud, Lähis-Itta tagasi kolida. Paraku nüüd oli see ala juba araablaste käes, kes võtavad juutide riiki samasuguse võõrvõimuna kui juudid omal ajal roomlasi.