New Yorgi JFK ja New Jersey Newark, Chicago  O'Hare, Washingtoni Dulles ja Atlanta Hartsfield on nimelt need lennujaamad, kuhu saabub 95 protsenti kõikidest Lääne-Aafrikast saabunud külalistest. Seega, inimene, kes saabub riiki palavikuga, oleks võimalik kohe vahele võtta, aga arvestades sellega, et ebola peiteaeg on kaks kuni 21 päeva, on ka selge, et viiruse riiki toomist sellega takistada pole võimalik.

FedEx-i autojuhi ja ühtlasi taksojuhina Libeerias töötanud, päritolult küll puertoriikolane, Thomas Eric Duncan saabus Monroviast lennukiga Brüsselisse 19. septembril, olles Libeeria võimudele valetanud oma  võimalike kontaktide kohta ebolahaigega. Ilmselt oli ta just ühe ebolahaige viinud neli päeva varem taksoga kohalikku haiglasse. Ja lennujaama küsitluslehed Monrovias tema väljalendu igatahes ei takistanud.

Brüsselist lendas ta United Airlinesi pardal Washingtoni, sealt aga edasi Dallasesse. Sel ajal tal veel sümptomeid ei olnud, peiteajal haigus ka ei tohiks nakkav olla, ehk ohtlikuks muutus ta alles sümptomite ilmnedes 24. septembril, haiglasse viidi ta kiirabiga 28. septembril ja ta suri 42-aastasena Dallase presbüterlaste haiglas 8. oktoobril. CDC andmetel on ta nakkavas faasis kokku puutunud vähemalt 48,  võibolla isegi saja inimesega, haiglas on ühel õel ka nakatumise sümptomid juba välja löönud.

Palju rohkem kui CDC nüüd käivitatav kampaania lennureisijate kehatemperatuuri mõõtmiseks, aitab ebola levikut ehk siiski takistada avalik paanika.  Septembris on Lääne-Aafrikasse lendavate reisijate arv vähenenud 67 protsenti. Ka Aafrikas hakkab teadlikkus ebola ohtlikkusest lõpuks tõrjuma paranoilisi vandenõuteooriaid. Õnneks levib ebola küll vaid füüsilisel kokkupuutel, mitte näiteks köhides, ehk keskaegse muhkkatku leviku ulatust ta ilmselt siiski ei saavuta.

Aga fakt on see, et viirus on USA pinnal kohal ja testimine lennujaamades nüüd on juba veidi hiljaks jäänud reaktsioon. Paratamatu sellest hoolimata. Aparaadid mõõdavad kehatemperatuuri eemalt, ehk füüsilist kontakti püütakse samal ajal vältida.