49 ruutkilomeetrit, millest 94 protsenti on kaetud liustikuga. Saare keskel uinunud vulkaani jääga kattunud kraater. Külm ja tuuline. Saar sai nime oma esmaavastajalt 1739. aastal, prantslaselt Jean-Baptiste Charles Bouvet de Lozierilt. Alles 1927. aastal maabusid saarel norralased ja kuulutasid ta enda valduseks, kuid ka nende laevu näeb saare vetes ikka vaid mitme aasta tagant.

Asustust saarel ei ole, vaid lõunaaafriklaste algatusel püstitati 1958. aastal saarele automaatne ilmavaatlusjaam ja sedagi hooldatakse vaid mitme aasta tagant. Kuid enamvähem samasse aega jäi ka müstiline sündmus saare ajaloos.

Kaldariba, mis hiljem saanud nime Nyrøysa, oli vabanenud jääkattest suurema jäälihkega vahemikus 1955-1958, ning kui aprillis 1964 külastas saart Briti patrulllaev HMS Protector, leidsid nad just selles kohas eest mahajäetud päästepaadi. Paadil polnud mingeid tähiseid, kuid oli märke, et ta oli kaldale tõmmatud siiski inimeste poolt.

Keegi oli ilmselt merehuku üle elanud ja siis just Bouvet saarele jõudnud. Kuid pääsenutest pole tänase päevani mingeid jälgi leitud. Kas nad tõesti ujusid sealt ära?
https://allkindsofhistory.files.wordpress.com

Pole mingeid märke pääsenute laagrist, pole leitud inimsäilmeid. Kas tõesti on nad mingil põhjusel lahkunud turvaliselt rannaribalt, ja mattunud saarel tihti ette tulevate lumelaviinide alla, või on nad siiski päästetud saarelt mõne meile tundmatu laeva poolt, kuigi sealkandis eriti palju laevu ei liigu.

Kuigi see saar on üsna inimvaenulik koht, elab saarel siiski arvukalt linde, enamasti pingviine, ka külastavad saar tihti mitu hülgeliiki, ehk vähemalt teoreetiliselt poleks merehädalised pidanud näljasurma surema, keskmised temperatuurid saarel kõiguvad miinus viie ja pluss nelja vahel, ehk ka pakane ei tohiks väga tappev olla. Aga ikkagi, pääsenutest pole kippu ega kõppu.