St. Lawrence'i veetee - kuidas ookeanilaevad pääsevad 180 m kõrgemale Suurde Järvistusse
Selle veetee peamiseks osaks on mõistagi Ontario järvest omanimelisse lahte Atlandi ookeanis voolav St Lawrence jõgi (pikkus 1197 kilomeetrit, kõrguste vahe 74,7 meetrit), mis juba enne 1950. aastatel toimunud süvendamisi-laiendamisi oli laevatatav. Välja arvatud muidugi talvel. Ja muidugi suuremad laevad siis sealt edasi ei saanud.
St Lawrence'i veetee valmis praegusel kujul aastail 1954-1959, ning oma osa selle valmimisse panustasid mõlemad riigid, USA ja Kanada. Tegemist on ka olulise majanduskanaliga, sest sealt kaudu toimetatakse maailma Ontario provintsi teraviljalaadungeid.
Ontario ja Erie järvi ühendav 58-kilomeetrine Niagara jõgi läbib aga suure kukkumise, osalt ka omanimelise joana. Ontario järve veepind on nimelt 75 meetrit üle merepinna, Erie järvel 174 meetrit, ning kogu jõe languseks seega 99 meetrit, sh Niagara joa languseks 51 meetrit. Seda jõge kaudu laevad sõita ei saa.
Kokku kaheksa lüüsi St Lawrence'i jõel ja kaheksa lüüsi Wellandi kanalis aitavad laevadel läbi pääseda palju suuremast veepinna taseme erinevusest kui on isegi Panama kanalis. Panama kanalis tuleb laevad tõsta vaid 26 meetrit kõrgemale ja siis nad madalamale tagasi aidata (kuigi Atlandi ookeani veetase on lisaks 20 sentimeetrit madalam kui Vaiksel ookeanil).
Suure järvistu Ülemjärve veepind on aga merepinnast 183 meetrit kõrgemal, ja St Lawrence'i veetee kujutab seega ka justkui 4000 kilomeetrist, maksimaalselt 225,6 meetrit pikki ja 23,8 meetrit laiu laevu 183 meetrit kõrgemale (või madalamale) tõstvat voolava veega lifti.