REKORDITE MAAILMAST: Lennuki piloodiks otsiti tugevat jalgratturit
Katseid jalgratta ja lennuki ühendamiseks tehti juba lennunduse algusaegadel. 1930. aastatel nähti aga juba tõelist lennukit, mis lendaski puhtalt inimjõul - pedaalimisega.
Pedaliante (pedaaliliugur) oli itaallaste Enea Bossi ja Vittorio Bonomi töö tulemus, mis olevat esimese proovilennu teinud juba 1936. aastal, 1937-1938 nähti aga juba avalikult õnnestunud proovilende. Paraku nende idee suri sama kähku kui sündiski.
Bossi oli 1932. aastal lugenud lennukist, mis töötas vaid ühehobujõulise mootori abil. Temale tuli idee hakata katsetama inimjõul liikuvat lennukit. Tema arvutused ütlesid, et minimaalseim võimalik jõud, mis lennuki liikuma paneks oleks 0,94 hobujõudu.
1933. aastal pakkus aga Saksamaa välja preemia sellele, kes toodab inimjõul liikuva lennuki. Itaalia ei saanud maha jääda, pakkudes omalt poolt samasuguse preemia. Bossi, kui USA kodanik teadis, et ta preemiat võita ei saa, aga otsustas ikkagi konkursil osaleda.
Voolujoonelise monoplaani tiibade siruulatus oli 17,7 meetrit. Lennukit viisid edasi kaks balsapuust propellerit, mis käisid ringi pedaalimehhanismi abil. Lennuki tühikaal oli 97 kg, millele lisandus loomulikult piloodi raskus. Piloodiks värvati Itaalia armee major Emilio Casco, kes oli ka tugev jalgrattur.
Sakslaste ehitatud konkurent suutis 1935. aastal lennata 712 meetri kaugusele, itaallased vastasid siis 1937. aastal esimese lennuga kilomeetri kaugusele. Esimene lend tehti küll katapuldi abil õhku tõustes, maapinnast umbes üheksa meetri kõrgusel lennates, kuid kokku 80 lennust, mis sellega tehti, suudeti 43 teha ka ilma katapuldi abita. Maailmarekord püstitatud, ei olnud sellise lennuki järele enam rohkem vajadust ja 1938. aastal kanti ta nähtavasti maha.
Tõsi, aeg on edasi läinud ja 1988. aastast alates on samasuguste lennukite kaugusrekord juba 115,11 kilomeetrit:
