Mis oleks saanud, kui sangarliku kosmosekoera Laika reis oleks lõppenud õnnelikult?
Milleks oli üldse vaja koeri kosmosse saata? Kosmoselennunduse algupäevil ei teadnud nimelt keegi, kuidas elusolendid sealses keskkonnas hakkama saavad, ning Nõukogude teadlastel oli vaja kontrollida Sputnik-2 jaoks loodud elu alalhoiusüsteemide töökindlust. Emane krants Laika leiti Moskva tänavatelt ja koolitati koos kahe liigikaaslasega mõne kuu jooksul kosmonaudiks, kirjutab Discovery News.
Lõpuks jäi sõelale — osaliselt rahuliku meelelaadi tõttu — Laika. Enne starti viis üks teadlastest, Vladimir Jazdovski, Laika koju oma lastega mängima. “Tahtsin Laika heaks midagi meeldivat teha,” kirjutas ta oma meenutustes kosmoseprogrammist. “Tal oli nii vähe aega elada jäänud.”
Sputniku start oli edukas, Laika saatus aga juba otsustatud, ehkki teated koera surma täpsetest asjaoludest on mõnevõrra vasturääkivad. Aastaid arvati, et ta lämbus, kuna hapnikku jätkus Sputnik-2 pardal vaid kuueks päevaks. Teised kinnitasid, et Laikale sai osaks humaanne halastustapmine. Endine Nõukogude teadlane Dimitri Malašenkov rääkis 2002. aastal ülemaailmsel kosmosekongressil aga, et tegelikult hukkus Laika juba lennu algusjärgus — mõni tund pärast orbiidile jõudmist. Loom suri ülekuumenemisse, mille põhjustas usaldusvääritu, kiirustades konstrueeritud temperatuuriregulatsiooni-süsteem.
Laika saatus on ikka kosmoseentusiastide meeli erutanud. Näiteks avaldas Nick Abadzis 2007. aastal temanimelise graafilise ilukirjandusteose; koomiksiraamat “Laika” pajatab kosmosekoera elu ja surma loo mitme tegelase vaatepunktist — ka Laika enda omast, kuigi mitte sõnalisel kujul (lõppude lõpuks on ta ju ikkagi koer).
Kuid ehkki lugejad võtsid teose vaprast kosmosekoerast rõõmuga vastu, avastas Abadzis, et loo traagiline lõpp häirib paljusid. Eks lugu ongi mõnevõrra masendav, ent selline on ajalugu — nii juhtus päriselt. Ning lugejad kahtlemata mõistavad seda.
“Siiski soovime, et saaksime seda kuidagi muuta,” kirjutab autor koomiksikirjastuse Big Planet veebilehel. “Soovime, et saaksime muuta seda, kuidas asjad juhtusid, neist kirjutades.” Taoline kihk on fännide omaloomingulise fantastika (ingl fan fiction) ja alternatiivseid tegelikkuseid hõlmavate ulmestsenaariumide peamiseks ajendajaks.
Koomiksiautor ei kõhelnud kaua, kui Big Planet tegi talle ettepaneku kirjastuse veerandsajanda sünnipäeva puhul midagi erilist teha, vaid otsustas kirjutada ning Big Planeti veebi laadida mõned koomiksivormis alternatiivsed lõpud “Laikale”, kus kosmosekoera saatus kujuneb tegelikkusest rõõmsamaks. Esimene alternatiivlõpp ilmus eelmisel nädalal; varsti on oodata lisa.
Nõukogude kosmoseprogrammi järgmised koertega ruumilennud nägid kõik ette reisijate tagasitoimetamist Maale; ainsad kaks koera peale Laika, kes elu kosmosesse jätsid, hukkusid õnnetusjuhtumis 1960. aastal, kui “laevsatelliit” Korabl-Sputnik-3 Maa atmosfääri sisenemisel lagunes. Laika mälestuseks on aga Venemaa Tähelinna (kosmonautide koolituskeskusse Zvjozdnõi Gorodok) püstitatud ausammas ja -tahvel.
“Töö loomadega põhjustab kannatusi meile kõigile,” meenutas 1998. aastal Oleg Gazenko, üks Laika väljaõppega tegelenud Nõukogude teadlastest. “Me kohtleme neid nagu kõnevõimetuid väikelapsi. Mida rohkem aega möödub, seda rohkem ma seda kahetsen. Too missioon ei andnud meile nii palju teadmisi, et see koera surma õigustanuks.”
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!