Teadlased: Päike valmistub pikaks talveuneks
USA riikliku päikeselaboratooriumi NSO ja õhujõudude uurimislabori teadurid on kogunud kokku hulga vaatluseid Päikese sisemusest, nähtavast pinnast ning kroonist (Päikese atmosfäärist), ning kõik need andmed paistavad osutavat Päikese suisa uskumatule laiskusele lähitulevikus, vahendab Discovery News.
„See on ääretult ebatavaline ja ootamatu,“ märkis NSO päikesesünoptika võrgustiku asedirektor Frank Hill konverents-pressiteates. „Ent asjaolu, et kolm täiesti erinevat pilguheitu Päiksele osutavad samas suunas, on võimas märk sellest, et päikeselaikude tsükkel võib olla vaibumas talveunne.“
Järeldus toetub päikeseuuringute kolmele eraldisele, ent omavahel seotud valdkonnale.
Päikeselaigud talveunes?
Esiteks ei ole NSO globaalse ostsillatsioonivõrgustiku GONG — süsteemi, mis mõõdab päikesepinna tukslemist eesmärgiga selgitada välja Päikese sisemist struktuuri — vaatlusjaamade andmeid rakendanud päikeseastronoomid tuvastanud Päikese 'väändevõnkumist' ehk nn torsioon-ostsillatsiooni.
Nii nimetatakse Päikese sisemuses asuva plasma voolamist idast läände, mis reeglina annab märku järgmise päikesetsükli päikeselaikude moodustumisest. Enne tsükli 24 algust prognoosis torsiooni-ostsillatsiooni leviala ja võimsus õigesti tsükli laikude aktiivsuse hilinemist.
Ostsillatsiooni tuvastamatus viitab aga Päikese üsna kummalisele käitumisele. „Me eeldasime, et näeme nüüdseks juba tsükli 25 tsoonilist voolu,“ ütles Hill, „aga mingeid märke sellest pole leida. See tähendab, et tsükli 25 algus võib nihkuda aastasse 2021 või 2022; välistatud pole selle ärajäämine.“
Nõrk magnetism
Teise uurimisliini raames on astronoomid Matt Penn ja William Livingston uurinud andmeid päikeselaikude magnetvälja kohta alates 1991. aastast. Ehkki Päikese vanuse kontekstis on 20 aastat väga lühike aeg, on neil õnnestunud täheldada magnetjõu nõrgenemise tendentsi.
Selleks, et Päikese pinnal tekiks päikeselaik, peab magnetväli saavutama teatud tugevuse, et see suudaks pinnaplasma laiali lükata, paljastades Päikese sisemuse ühes jahedas laigus — päikeselaigus.
Võrreldes meie planeedi magnetvälja võimsusega — mis jääb Maa pinnal allapoole üht gaussi — on need magnetilised jõud koletislikud. Päikeselaigu püsimiseks peab Päikese pinda läbiva magnetvälja tugevus olema vähemalt 1500 gaussi.
Penni ja Livingstoni hinnangul osutab viimastel aastatel mõõdetud magnetväljade tugevuse kahanemine päikeselaikudes sellele, et tulevaste laikude magnetväljade võimsus võib jääda allapoole 1500 gaussi läve. See tähendab, et päikeselaigud ei saagi moodustuda.
Millal peaks magnetväli prognooside kohaselt alalävistuma? Vaid nelja aasta pärast, aastal 2015.
Tunnustähed krooni sees
Kolmanda uurimisvälja spetsialist, NSO New Mexico rajatises tegutseva USA õhujõudude uurimisprogrammi haldur Richard Altrock on tsükli 24 edenedes märganud Päikese krooni magnetilise aktiivsuse „poolusesuunalise tulva“ (ingl poleward rush) aeglustumist.
Enamasti hakkab krooniga seotud magnetväli iga 11 aasta pikkuse päikesetsükli alguseks triivima umbes 70. laiuskraadilt pooluse poole, küündides lõpuks kuni 85 põhjalaiuskraadini. Praeguse päikesetsükli loiu iseloomu tõttu pole aga teada, kas tulv pooluste suunas üldse aset leiabki.
Maunderi miinimum 2.0?
Ehkki nähtus võib tunduda salapärane, pole välistatud, et oleme seda juba korra kogenud.
1645. aastast alates ei täheldanud Päikest vaadelnud astronoomid päikeselaike 70 aasta vältel. Seda perioodi nimetatakse Maunderi miinimumiks ning see arvatakse olevat seotud pikaajalise tsükliga, mis hõlmab Päikese magnetilise aktiivsuse vaibumist.
Jälgi Forte uudiseid ka Twitteris!