Sääraseid oletusi võimaldab Colorado ülikooli antropoloogiadotsent Julien Riel-Salvatore juhitud uurimistöö. Seitsme aasta vältel vaadeldi neandertaallaste asutsuspaiku Lõuna-Itaalias, keskendudes hääbunud Uluzzi kultuurile, vahendavad
.

Põhja-Itaaliast on leitud 42 000 aasta taguseid märke Homo sapiensile omistatud Aurignac’i kultuurist, mis muuhulgas kätkeb endas ühtesid vanimatest koopamaalingutest. Itaalia keskosa asustasid selleks ajaks juba sadakond tuhat aastat neandertaallased; ühtlasi tärkas Lõuna-Itaalias nende Uluzzi kultuur.

Riel-Salvatore tegi mitmel pool Lõuna-Itaalias kindlaks tollest ajast pärinenud ilmselt sihipäraselt teravdatud esemeid, ornamente, luust tööriistu ning võimalikke märke iidsete asukate kalal- ja jahilkäikudest. Tavapäraselt sääraseid tehnoloogiaid neandertaallastega ei seostata ning oletatakse, et sedasorti kohastumused said toimuma üksnes kaasaegse inimese kaasabil. Ent Lõuna-Itaalia leiud ilmnesid piirkonnas, mis Homo sapiensi asustusaladest selgelt kõrvale jäi, ehk — see näikse olevat veenev märk arvatavate neandertaali hõimude iseseisvast arenemisest.

Teisisõnu: viimasel viiekümnel aastal kinnistunud arusaam neandertaallaste primitiivsusest on kahtluse all. “See näitaks neid hoopis uues valguses,” arutleb Riel-Salvatore ja oletab, et küllap surus tol ajal järsult muutunud kliima neandertaallased nurka: tuli kas omapäi kohanduda või välja surra.