Viis arvutikomponenti, mis muutsid meie elu paremaks
See artikkel on viiest arvutikomponendist, mille tähtsust meie elu paremaks muutmisel ei saa ülehinnata.
Mis need siis oleks?
Sound Blaster
Kujutage vaid. Te olite juba aastaid arvutiga mängija, ja te olite täiesti harjunud piiksatustega, mida need kuuldavale tõid.
Siis toimus kaks arengut. Creative väljastas 1989. aastal Sound Blasteri iseseisva helikaardi ja 1991. aastal 16bitise Sound Blaster Pro. Korraga ei pidanud piiksatustega enam leppima, eriti pärast seda, kui John Carmack ja tema id Software'i tiim sai maha "Doomiga".
Pimedas istumine ning muusika ja uute digitaalsete heliefektidega "Doomi" mängimine on varase tänapäevase mängunduse üks eredamaid kogemusi. Sellist pingelist elamust tollal teist ei olnud. See oli midagi täiesti uut.
Sound Blaster pakkus uudseid helimaastikke ja kuulub seetõttu tänapäevase mängunduse alustalade hulka.
3DFX Voodoo 1
Jäädes mänguteema juurde: oli aeg, kui arvutid polnud kolmemõõtmelise graafika esitamisel kuigi head. Raske uskuda, me teame. Visuaalid olid plokilised ja kaadrisagedus madal. Isegi id Software'i helgeimad pead ei suutnud leida võimalust panna tavalist arvutiriistvara enamat tegema.
Massidesse jõudnud esimene lahendus saabus 3dfx'i Voodoo graafikakaardi näol. See tuli lisada tavalisele 2D-videokaardile ja see tegeles ainult 3D-graafikaga.
Aga asi oli seda väärt. Mängida "Quake'i" Voodoo kaardiga või ilma oli sama erinev kui öö ja päev. 3D-kiirendi andis hoobilt tollal hämmastava graafika ja sujuva kaadrisageduse. Epic lõi selle konkurendiks "Unreali", mis pani 3D-kaartidega mängurid kõikjal kollektiivselt ohkama ja 19. sajandi kaunitari kombel minestama. See oli ülivinge.
Esimene lisakaart, 3dfx'i Voodoo, sillutas teed tänastele GeForce'idele ja Radeonidele.
USB
Kuidas palun? USB? Kuidas saab miski Universal Serial Bus (universaal-järjestiksiin) nimeline tähtis olla? Mis selles nii head on?
Tegelikult, noh, kõik.
USB eel oli plug-n-play ehk isehäälestuva riistvara idee veel seninägemata. Kui tahtsite arvutiga ühendada välise kõvaketta või printeri, pidite süsteemi välja lülitama, juhtmed külge panema ja siis masina taaskäivitama. Paralleelpordid ja SCSI-liidesed olid oma aja kohta kiired, aga mitte nii eesrindlikud lahendused nagu tänapäeval ootame. Mis veel hullem, mõned seadmed kasutasid ainult üht tüüpi ühendust ja teised ainult teist. Ühist standardit polnud, ja kui suudate uskuda - mõned välisseadmed nagu käsiskännerid kasutasid ainulaadseid ühendusi ja juhtmeid.
Nüüd on kõik muutunud. Välisseadmetele eksisteerib üldiselt üks standardjuhe, te torkate selle arvuti külge, ootate, kuni draiverid on paigaldatud, ja kõik.
USB (ja Firewire enne seda) võimaldasid tuua isehäälestuvad seadmed ja universaalse ühilduvuse massidesse. Nelisada erinevat juhet polnud enam vajalikud.
Skännerid
Rääkides välisseadmetest, me teame, kui suur asi oli printerite turule jõudmine. Need võimaldasid ju digimaailma asjad füüsiliseks muuta.
Aga skännerid olid samuti päris uhked asjad; need töötasid vastupidisel suunal, füüsilisest digitaalseks. Selle barjääri murdmine võimaldas inimestel üle maailma hakata prindidokumente e-kirjaga edasi saatma, vanu fotokogusid salvestama ja arhiveerima või optilise tekstituvastuse tarkvaraga tekste arvutisse "lugeda".
Skännerid aitasid meil kaotada oma elust paberikuhjad ja liita nendel asuva info digirevolutsiooniga.
Wi-Fi kaardid
Vist ilmne lisand. Aga on raske üle hinnata, kui tähtsad juhtmevabad võrgukaardid kunagi olid.
Arvutimaailma suurim muutja on olnud suure edumaaga internet. Aga kaua enne seda, kui enamik inimesi kuulis 802.11st, pidid inimesed kasutama võrgus käimiseks Etherneti juhet. Wi-Fi kaardid muidugi muutsid seda.
Juhtmevabadus ei seostu ainult mugavusega. See tõi kaasa mobiilseadmete revolutsiooni. Selleta ei saaks kohvikus istuda ja arvutiga tööd teha, või diivanil sõbraga kiirsõnumeid vahetada, või rõdul e-kirju vaadata. Wi-Fi tegi veebi meie liikuva elu osaks ega nõudnud sellega tegelemiseks enam kindlas füüsilises kohas viibimist.
Sellest on praeguseks saanud muidugi tähtis osa sellest, kuidas töötame. Aga just selle nähtamatus kinnitab, kui tähtis on juhtmeta võrgundus.
