Kui suur on maavälise mõistusliku elu leidmise täenäosus?
Kalkulatsioonid on toodud teadustöös, mis on võetud ajakirja International Journal of Astrobiology avaldamisjärjekorda ja saadaval trükieelsel veebilehel arXiv.org.
Duncan Forgan Edinburgh' ülikoolist ning kosmoloogia- ja gravitatsiooniinstituudi professor Bob Nichol rakendasid aruka elu kasvamise ja arengu matkimisel Monte Carlo meetodiks (ingl Monte Carlo Realisation) nimetatud raalmudeldustehnikat, vahendab ABC Science.
Uurijad kombineerisid seda raalmudelit varasemate uuringutega, mis on näidanud, et järgmise põlvkonna tehnikaime, ligi ruutkilomeetrise pindalaga maatriksteleskoop SKA (ingl Square Kilometre Array) võiks suuta tabada tulnukate signaale kuni 300 valgusaasta kaugusel Maast.
Värskete arvutuste kohaselt on taoliste saadete avastamise tõenäosus äärmiselt madal: täpsemalt öeldes üks kümnest miljonist.
Forgan ja Nichol eeldavad, et võõrtsivilisatsioonide raadiosignaalid ei saa allikast "lekkida" kaugemale kui sada valgusaastat. Inimkond on nende osutusel küll sedalaadi signaale telesaadete ja sõjaväelise radarside näol juba umbes sada aastat välja saatnud, ent madalama võimsusega signaalide üha laialdasem levik on meid kosmilisest perspektiivist raadionähtamatuks muutmas.
Raadioastronoomiadoktor, Sydneys tegutseva Austraalia riikliku raadioteleskoobikompleksi töötaja Ray Norris on Forgani ja Nicholi järelduste suhtes kriitiline.
Ehkki telesignaalid on viimasel ajal vaibunud, on sõjaradarside muutunud ainult võimsamaks, osutab arukate võõreluvormide otsingule ja esmakontaktile reageerimise võimaluste väljatöötamisele pühendunud organisatsiooni SETI kontaktijärgse koordinatsiooni komitee endine juhataja.
"Raketikilpide hoiatussüsteemid nõuavad tegelikult hoopis suuremat võimsust," ütleb Norris.
Samuti ei leia Norris põhjust eeldada, et kuna inimkond on saja aastaga raadiosignaalide edastamise lõpetanud, peavad samamoodi toimima ka võõrad eluvormid mujal kosmoses. Tema hinnangul pole meil aimugi, millist tehnoloogiat võõrad eluvormid kasutavad, mis tüüpi signaale nad rakendavad ja kui kaugele sellised signaalid levivad.
SETI uurija ja Austraalia astrobioloogiakeskuse teadur Ian Morrison seevastu tervitab uut teadustööd. "Tegemist on väärt üritusega pöörata tähelepanu mõnedele arvudele, mis näitavad, kui keeruline SETI pealtkuulamisele keskendunud lähenemine tegelikult on," ütleb Morrison.
Tema sõnul ei pruugi autorite eeldused võõrtsivilisatsioonide raadiokasutuse kohta olla põhjendatud, ent kontakti loomise üldiselt madalat tõenäosust arvestades olevat see tühine probleem.
Morrison rõhutab, et Forgani ja Nicholi kalkulatsioonid kehtivad suhteliselt nõrga igapäevase raadioside pealtkuulamise kohta. Taoliste suunamata signaalide tabamise tõenäosus on nii väike sellepärast, et signaalide püüdmiseks on meile piisavalt lähedal liiga vähe tähti.
Morrison väidab, et SETI tulnuk-signaalide otsingut saadaks palju tõenäolisemalt edu, kui hakataks skannima kõiki meie galaktika tähti eesmärgiga tabada tugevaid signaale ehk majakaid, mida just muude eluvormidega kontakti loomiseks pruukida võidakse. "Me räägime millegi leidmise tõenäosuse suurenemisest mitme suurusjärgu võrra," on Morrison kindel.
Ta arvab, et kõige suurem võimalus saateid püüda on galaktika keskosas, kus asub suurem hulk tähti ning kus taotluslikult käivitatud majakal jätkuks võimsust signaali läkitamiseks kaugele Linnutee servas asuvale Maale.
"Ma arvan, et see töö aitab selgitada, miks majakaile keskendumisel on pealtkuulamise ees mitmeid plusse," rõhutab Morrison.
