50 aastat vaikust: miks maavälise elu otsingud pole vilja kandnud?
Püüded leida ilmaruumist märke teiste tsivilisatsioonide kohta on jäänud tulutuks. 50 aastat kestnud otsingute järel kerkib paratamatult küsimus: kas oleme kannatamatud, teeme midagi valesti või pole meil tõesti kellegagi sõnumeid vahetada.
Lääne-Virginia osariigis Green Bankis asuvas raadioastronoomia observatooriumis töötanud noor astronoom Drake oli see, kes mõtted tegudeks vormis ja pani aluse maaväliste tsivilisatsioonide teaduslikule otsimisele. Üldtuntuks on sellelaadne tegevus saanud lühendi all SETI (Search for Extra-Terrestrial Intelligence).
Drake alustas otsinguid kahe Maale väga lähedal, vähem kui tosina valgusaasta kaugusel asuva tähe ümbrusest, kasutades tähtedevahelise ruumi külma vesinikgaasi lainepikkust (1420 MHz). Ozma nime kandnud eksperiment kestis kaks kuud.
50 aastat hiljem on SETI programmi käsutuses eraldi observatoorium, mis võimaldab pidevalt ja miljonitel eri lainepikkustel uurida laia taevariba. Võimaluste tohutust erinevusest hoolimata on tänapäevase SETI programmi ja Drake’i kunagise esimese katsetuse tulemused aga täpselt ühesugused — meieni kostub ainult staatika, ei mingit inimkonnale mõeldud signaali sõnumiga “Meeldiv tutvuda”.
Miks see nii on, ei oska keegi täpselt öelda, sest kõiges, mis puutub elu väljaspool Maad, kobame endiselt suuresti pimeduses. Kuid vähemalt on SETI 50. sünnipäev arutluse taas lõkkele puhunud.
Enamasti on mõttevahetuse taustaks siiski optimistlik hinnang, et me ei ole universumis üksi. Numbrilisele kujule on seda optimismi püüdnud vormida taas Frank Drake, kelle loodud valem hindab võimalike intelligentsete tsivilisatsioonide arvu. Viimasel paaril aastakümnel on lootusi turgutanud ka aina uute planeetide leidmine kaugete tähtede juurest, mis sest, et elukõlbulikke nende seas veel pole.
Kas või meie galaktika mõõtmeid ja võimalike lainepikkuste hulka arvestades olekski ülimalt optimistlik loota, et me 50 aastaga ühe neist loetud nõelapeadest sellest suurest heinakuhjast üles leiame. “See oleks sama, kui ammutada merest klaas vett ja järeldada sellest, et meres puuduvad kalad,” toob värvika võrdluse teine SETI-programmi legend Jill Tarter. (Tema olevat olnud prototüübiks 1997. aasta filmi “Kontakt” peategelasele, keda kehastas Jodie Foster.)
Ja isegi siis, kui võtta aluseks naiivne kujutelm, et kusagil on mõni arenenud tsivilisatsioon, kes on meil silma peal hoidnud ja soovib sideseansiga endast märku anda, peaksime olema märksa kannatlikumad. Ka paarsada valgusaastat on kosmilises mõttes lähinaabruskond, sellelt kauguselt just praegu meid vaatlev tsivilisatsioon aga näeb heal juhul Tartu ülikooli peahoone kerkimist või Napoleoni vallutusi. Pole sugugi kindel, et nad selle põhjal meid keerukate sõnumite vastu võtmiseks suuteliseks peavad. Tunneb inimkond raadiosidet ju alles sadakond aastat.
Siis on teised, kes arvavad, et meie otsinguviisid pole kõige tõhusamad, et mitte öelda valed. Äsja raamatu pealkirjaga “The Eerie Silence” (ee “Kõhedust tekitav vaikus”) avaldanud Arizona osariikliku ülikooli professor ja SETI-teadlane Paul Davies on seda meelt.
“50 aastat kestnud kõhedust tekitava vaikuse järel on aeg teha inventuur ja öelda, et oleme otsinud vale asja valest kohast valel ajal,” on ta öelnud. “Me peaksime otsinguid laiendama ja loobuma mõttest, et meie suunas saadetakse teadlikult sõnumeid. Tulnukad ei tea, et me oleme siin.” Ta soovitab otsida lihtsalt jälgi võimalikust intelligentsest tegutsemisest.
Kui poole sajandi eest tundus raadiolainete jälgimine igati mõistlik arenenud tsivilisatsiooni avastamise viis, siis nüüd möönavad ka SETI teadlased ise, et see võib osutuda iganenud lähenemiseks. Tol ajal kiirgas Maa raadiolaineid igas suunas, nüüd on sidesatelliidid aga nii optimaalse võimsusega ja hästi sihitud, et ilmaruumi enam vaevalt hajub seda sidemüra, mille järgi annaks siin tuvastada mõistusega olendi tegutsemist.
Võib-olla soovivad tulnukad suhelda hoopis ülilühikeste valgusimpulssidega? Ozma projekt veel kestis, kui maailmale anti teada laseri leiutamisest. Sedagi võimalust arvestatakse, optiliste teleskoopidega jälgib taevast näiteks Harvardi ja Princetoni ülikoolide ühine töörühm ning kaasa on löönud ka amatöörastronoomid.
On ka neid, kes propageerivad ise aktiivset endast märku andmist, sõnumite saatmist laia ilmaruumi. Paarile kosmosesondile on kaasa pandud graveeritud plaat infoga inimkonna ja Maa kohta, on korraldatud paar raadiosõnumite saatmise aktsiooni mõne lootustandva tähe suunas. On välja mõeldud sõnumid, mis kokkuvõtlikult ja arusaadavalt peaks selgitama Maa elu põhiomadusi ning meie teadmiste ulatust. Kuid selgusetu on endiselt see, kuhu neid saatma peaks — päris huupi pole ju mõtet.
Viimaks, ei saa ju välistada sedagi, et inimese teke oli vaid tohutute juhuste summa, millelaadset mujal universumis enam pole aset leidnud. Drake’i valemisse on peidetud palju eeldusi, juhib Davies tähelepanu. “Kuniks me ei suuda teada saada elu tekkimise tõenäosust, on valemi ülejäänud liikmed tähtsusetud,” ütleb ta. “Me ei suuda hinnata, kui tõenäoline see on, sest meil puudub teooria elu tekkimisest.”
Sama ebaselge on, kui suure tõenäosusega toob elu olemasolu mõnel kaugel planeedil endaga kaasa mõistusliku elu tekke. Võrrandis paiknevatest tundmatutest vabanemiseks on SETI teadlaste sõnul aga ainult üks võimalus — jätkata uuringuid ja otsinguid. Sest kindel on, et kui me ei otsi, siis ei leiagi.
SETI lühiajalugu
· Aprillis 1960 alustab astronoom Frank Drake kahekuulist projekti Ozma, otsides Vaala ja Eriidanuse tähtkujudes asuvate tähtede juurest raadiosignaale.
· 1971. aastal palus NASA astronoom Jill Tarteril juhtida projekti 1000 valgusaasta kaugusel olevate tähtede juurest raadiosignaalide otsimiseks.
· 1985. aastal asutasid Drake, Tarter ja Thomas Pierson SETI Instituudi, mis on pühendatud maaväliste tsivilisatsioonide otsingutele.
· 1993. aastal tõmbas USA Kongress NASA-le mõeldud eelarvest maha SETI-le mõeldud summad, heites ette tulemuste puudumist. Sestsaadik on SETI Instituut toiminud valdavalt eraannetuste toel. Viimastel aastatel on aga NASA ja teiste teadusringkondade huvi teema vastu kasvanud ja riiklikud rahastamisallikad hakkavad SETI-le taas avanema.
· 1999. aastal alustas SETI@Home, mis kasutab kogutud andmete analüüsiks koduarvutite jagatud arvutusvõimsust. Programmil on üle viie miljoni kasutaja ja selle edu on ajendanud teisigi teadusprojekte sarnast lähenemist tarvitama.
· 2007. aastal avas SETI Instituut koostöös Berkeleys asuva California ülikooliga raadioastronoomia observatooriumi Allen Telescope Array, mis valmis Microsofti kaasasutaja Paul Alleni rahalisel toel. See on esimene SETI otsingutele keskendunud observatoorium, seni ostis instituut uuringuaega valdavalt Puerto Ricos asuvalt Areceibo teleskoobilt.
· Peale raadiosignaalide otsimise tegeleb SETI Instituut ka teadustööga, näiteks äärmuslikes tingimustes elavate bakterite, Päikesesüsteemi väliste planeetide või tähtedevahelise gaasi uurimise küsimustega.
