Sillamäe uraaniobjekt sai terveks
Projekti alustamise tingisid jäätmehoidlaga seotud keskkonnaohud. Kaldaerosiooni vältimiseks rajati saneerimistööde käigus graniitrahnudest kaldakindlustus. Tänu sellele on jäätmehoidla kaitstud mereerosiooni ja lainete eest. Objekti stabiilsuse tagavad raudbetoonist vaiad hoidla merepoolsel küljel ning tasandatud ja õige kaldega tammid. Reostusainete lekke vältimiseks rajati jäätmete merre imbumise tõkestamiseks vee kõrvalejuhtimise süsteem (sein pinnases ja sügav drenaaž). Pinnavesi on juhitud jäätmehoidlast mööda ja põhjavee tase on alandatud jäätmete tasemest madalamale.
Jäätmehoidla kaeti pealt kuni 13 meetri paksuse põlevkivituhast ja erinevatest looduslikest materjalidest koosneva kattega. Nn. vahekatte eesmärgiks oli anda hoidlale soovitud kuju ja selle nõlvadele ohutu kalle. Lõppkate on viiest erinevast pinnasekihist koosnev rajatis, mille olulisim koostisosa on kõige alumine vettpidav savikiht, mida katavad pealt erinevate funktsioonidega pinnasekihid. Lõppkate on haljastatud, et vältida erosiooni ja saavutada optimaalne niiskusre�iim. Katte paksus on 2,1 meetrit ja selle rajamiseks kulus kokku 1,1 miljonit m3 erinevaid pinnaseid. Pärast lõppkatte paigaldamist on mäe suurim kõrgus üle 38 m merepinnast.
Jäätmehoidla vahekatte ja lõppkontuuri tööprojekti koostas Saksa firma Wismut GmbH, kellel on suur kogemus samalaadsete saneerimistööde kavandamisel ja läbiviimisel Saksamaa endistes kaevanduspiirkondades.
Tänaseks on keskkonnaohud kadunud:
1. Kaetud hoidla näeb välja kui rohttaimestikuga kaetud küngas, kuhu vesi ei pääse.
2. Kiirgustasemed on alandatud loodusliku foonini.
3. Tammi stabiilsuse tagab kaldale rajatud raudbetoonvaiade vöö ning ainete
kulutava tegevuse vastu ehitati kaldakindlustus.
Sillamäe uraaniobjekt on olnud Euroopa Liidu regionaalseks pilootprojektiks. Sarnaseid saneerimisprojekte viiakse ellu veel ka Ungaris, Sloveenias, Tšehhis ja mujal Ida- ja Kesk-Euroopas, ütles AS-i ÖkoSil juhataja Tõnis Kaasik.
Jäätmehoidla saneerimisprojekti üks initsiaatoreid ja korraldajaid oli Eesti Vabariigi Keskkonnaministeerium.
Silllamäe jäätmehoidla saneerimisprojekti üldmaksumuseks kujunes üle 21 miljoni euro (330 miljonit krooni). Selle rahastamises osalesid Euroopa Liit Phare programmi vahenditega, Põhjamaade keskkonnarahastu NEFCO ning Norra, Rootsi, Soome ja Taani riik. Eesti riik rahastas Sillamäe projekti riigieelarvest ja Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu. Lisandusid AS-i Silmet kulutused oma tootmisprotsessi ümberkorraldamiseks.
28.-29. oktoobrini toimub Jõhvis, Jõhvi Kontserdimajas EV Keskkonnaministeeriumi ja AS-i ÖkoSil korraldusel rahvusvaheline konverents „Minevikust tulevikku - tagasivaade Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla saneerimisprojektile ja ülevaade tuumaenergia kasutamise võimalustest“.
Sillamäe jäätmehoidla saneerimise projekt on Eesti mastaabis kõigi aegade Suurim keskkonnakaitsealane saneerimisprojekt.
Ajaloost. Nõukogude Liidu sõjatööstuskompleksi salajane uraanitehas rajati Sillamäele 1948. aastal. 1948-1953 toimus uraani tootmine kohapeal kaevandatud diktüoneemakildast. 1953-1977 töödeldi seal nii Nõukogude Liidust kui ka teistest nn Idaploki maadest sisseveetud uraanimaaki.
Sillamäe radioaktiivsete jäätmete hoidla asub Ida-Virumaal Sillamäe linna lääneosas, vahetult Soome lahe kaldal. Jäätmehoidla pindala on veidi üle 50 ha. Jäätmete hulk 8 miljonit m3 ehk 12 miljonit tonni ja jäätmekihi paksus umbes 20 meetrit. Jäätmehoidla sisaldab uraanimaagi töötlemisel tekkinud mürgiseid ja kahjulikke jäätmeid, milleks on põhiliselt uraani, tooriumi ja teiste radionukleiidide ning raskemetallide jäägid, lämmastikuühendid, happed ja muud kemikaalid. Lisaks on hoidlasse ladustatud ka soojuselektrijaama põlevkivituhka.
Sillamäe jäätmehoidla saneerimisprojekti ettevalmistus- ja projekteerimistööd algasid 1997. aastal. Aasta hiljem moodustasid Eesti riik koos AS-ga Silmet Grupp selleks eraldi ettevõtte - keskkonnatehnoloogiale ja jäätmekäitlusele spetsialiseerunud aktsiaseltsi ÖkoSil.
Ehitustööd toimusid aastatel 1998-2008.
Allikas: AS ÖkoSil
