Võigas parasiittõbi lendab peagi ajaloo prügikasti
Veel kolmkümmend aastat tagasi põhjustas mediina niituss (Dracunculus medinensis) Aasias ja Aafrikas iga-aastaselt kannatusi 3,5 miljonile inimesele. Rahu- ja terviseprogrammidega tegelev Carteri Keskus vahendab, et läinud aastal anti aga teada vaid 22 haigusjuhust. Seetõttu arvatakse, et ussinakkusest saab läbi aegade teine inimeste tõbi peale rõugeid, mida varsti enam ei eksisteeri.
Tähelepanuväärne on see, et mediina niitussist saadi jagu ilma vaktsiini ja ravimiteta, peamiselt veehügieeni alast teavitustööd tehes. Juues puhast, korralikult filtreeritud vett uss organismi ei jõua.
Süsteem, kuidas uss inimorganismis levib, on keeruline ja võigas. Inimene nakatub juues vett, mis sisaldab niitussi vastsetega nakatunud vesikirpe. Vastsed kooruvad inimese kõhus ning ussid hakkavad sealsamas edasi kasvama. Seejärel isane ja emane uss paarituvad, misjärel isane sureb vaid mõne millimeetri pikkusena, ent emane jätkab kasvamist. Umbes aasta hiljem kolib viljastatud emane uss mööda lümfisüsteemi allapoole ning seab end enamasti sisse jalalabas.
Ussi elutsemisest jalas annavad tunda valu, kihelus ja muhuke, mis paisub üha suuremaks ning lõpuks rebeneb. Jalalaba on ussile parim elupaik seepärast, et see kehaosa satub kõige sagedamini vette. Kui haigestunud inimene rebenenud muhuga jala valu leevenduseks vette pistab, torkab uss pea rebendist välja ja eritab piimjat vedelikku, milles sisalduvad miljonid vastsed. Need jõuavad taas vesikirpude abil järgmiste ohvriteni.
Ussist lahtisaamiseks on seni tuhandeid aastaid kasutatud sama meetodit. Kui parasiit munemiseks mõeldud otsa inimjalast välja torkab, hakatakse teda aeglaselt – umbes sentimeeter päevas – ümber puupulga kerima. Seesugune aeglane kerimine võib mõnel puhul kesta mitu kuud, kuna pikimad inimesest väljakeritud ussid on olnud lausa meetrised.
Allikas: cartercenter.org
