78-aastane endine keskkooliõpetaja, kellele kuulub Ontarios tohutusuur tuumasõjapunker, ehitas oma esimese pommivarjendi Kuuba raketikriisi aegu 1960. aastatel, vahendab ajaleht The Gazette.

Beach oli valmis maa alla kolima juba nn Y2K-kriisi ajal, kui paljud kartsid, et vead arvutite töös põhjustavad 2000. aasta saabumisel lennukite allakukkumisi, rikkeid tuumajaamade töös, raketibaaside turvasüsteemide krahhe jne.

1982. aastal Falklandi sõja päevil võtsid temaga ühendust paljud varjupaigasoovijad. Kõige töisem päev oli Beachi jaoks aga 2001. aasta 11. september, mil mehele kuuluva veebilehe poole pöörduti kolme tunni jooksul 85 000 korda.

Alatasa satub talle külla inimesi, kes huvituvad varjupaigast nimega Noa laev nr 2 (ingl Ark Two), mille Beach 1980. aastatel 42 maa alla maetud koolibussist konstrueeris.

Too labürint, milles leiduvad köögid, duširuumid ning eraldi magamistoad lastele ja täiskasvanutele, asub umbes 90 kilomeetrist Torontost loode pool Horning's Millsi linnas.

"Inimesed satuvad paanikasse, kuna keegi on maailma lõppu ette kuulutanud selleks või tolleks nädalaks," selgitas Beach telefonitsi antud usutluses. "Nad helistavad meile ja uurivad, kas varjupaigas veel ruumi on, ja mina ütlen, et muidugi on, tulge aga kohale."

Beachi peamine mure on alati olnud tuumarünnakute oht, mis tema arvates on Lähis-ida konfliktide ja Iraani arvatava relvaprogrammi valguses praegu suurem kui kunagi varem.

Beachi hinnangul ei pärine viimase aja kõige murettekitavamad uudised aga mitte maiadelt, vaid hoopis Põhja-Koreast.

"Põhja-Korea hiljutine raketikatsetus tekitas kõigis suurt ärevust, sest kui nad suudavad kosmosesse saata tehiskaaslase, suudavad nad sinna läkitada ka relva," rõhutas Beach.

Kui apokalüpsis peaks aset leidma praegu, seisaks Beach silmitsi suure probleemiga — rikkis generaatoritega. Ta kaks suurt elektrigeneraatorit pole nimelt hetkel töökorras.

"Tegelikult on meil üle kümne generaatori, aga kaks peageneraatorit on praegu küll rivist väljas," nentis Beach usutluses.