Valgevenest ajendatuna: miks ja kuidas revolutsioonid võidavad?

 (6)
Valgevenest ajendatuna: miks ja kuidas revolutsioonid võidavad?
16. august 2020: Valgevene inimesed Minski tänavatel Lukašenka režiimi vastu meelt avaldamas (foto: EPA / Scanpix)

Alustuseks sellest, et mis vahe on revolutsioonil ja putšil.

Revolutsioon eeldab suurte rahvahulkade osavõttu ja tulemuseks on reeglina vabanemine türannia (s.o vägivaldse võimu) alt. See on aeg, mil peaaegu igaüks laseb end poliitikast kaasa kiskuda.

Sõjaline riigipööre ehk putš aga masside osavõttu ei eelda ja reeglina on putši tulemuseks uue türannia võimuletulek. Putši käigus on uue võimu vastastel mõistlikum peitu pugeda või langeda selle vastu võideldes. Putš ei ole revolutsioon, kuigi paljud revolutsioonid ongi lõppenud putšiga.

Eesti on veidi enam kui saja aastaga näinud kaht revolutsiooni (1917. a veebruaris ja aastail 1987-1991), üht putši (1917. a novembris), üht demokraatlike õiguste ahistamist (1934) ja ridamisi okupatsioone (1918 Saksa, 1918-1919 Nõukogude, 1940-1941 Nõukogude, 1941-1944 Saksa ja 1944-1991 Nõukogude), seega on meil piisavalt kogemusi nii türannia all elamise kui ka selle alt vabanemisega. Enamik meist osales ühel või teisel moel ka kolmkümmend aastat tagasi nn laulvas revolutsioonis.

Türannia on muidugi asi, mida igaüks näeb erinevalt, sõltuvalt sellest, kas ollakse ise võimu juures või kannatatakse repressioonide all.

Võimul olija püüab alati uskuda, et rahvas tahab tema võimu all olla, kuigi peab enesepettuseks valimisi võltsima. Samal ajal elab türann ka pidevas hirmus kõikvõimalike vandenõude ja revolutsioonide ees. Näiteks võiks tuua Stalini, kes hakkas paranoia süvenedes oma ihuarste hukkama.

Seotud lood:

Just oma sisemise hirmu ohjeldamiseks kasutavad türannid massiivseid repressiooniaparaate (paluks mitte segi ajada tsiviliseeritud riikide õiguskaitsega), totaalset propagandat ja tsensuuri (mitte igaüks ei suuda ajupesust läbi näha), eranditult lojaalsetest isikutest moodustatud võimuorganeid (vaba valimine on täiesti välistatud), riigipea lähikonnas tihti läbi viidavaid suurpuhastusi jne.

Tihti kaasneb ka põlvkondlik konflikt, ehk vanakeste võimu, nn gerontokraatia teke. Vähemalt pole Vladimir Putin Venemaal ja Aljaksandar Lukašenka Valgevenes veel Türkmenbaši astmele küündinud, kes lasi end lausa jumala ausse tõsta.

Tavaliselt on aga probleem selles, et mitte kedagi usaldav türann ei saa olla kindel isegi oma järeltulijais ja seega valitseb ta riiki ilma „troonipärijata“. Assadite Süüria ja Kimide Põhja-Korea on olnud erandlikud näited. Kes pärib võimu pärast Putinit? Ei tea. Valimistega ta võimu loovutada nähtavasti ei kavatse.

Revolutsioonide lained

Samuel Huntington on rääkinud demokraatia kolmest lainest, tema tõlgenduse järgi aastail 1820-1926, 1942-1962 ja 1974-1990 (artikkel ilmus 1991).

Ilmselt saaks siia lisada ka neljanda laine, kuigi islamimaades kukkuski 2011. aasta Araabia kevad suures osas läbi, Ukrainas ja Valgevenes on asjad siiani noatera peal.

Üleminekuid demokraatiasse on toimunud ka evolutsiooni teel, aga enamasti on vaja läinud ikka revolutsioone, sisaldades nii mässu kui ka täielikku murrangut ühiskonnakorras. Neid türanne, kes vabal tahtel võimu käest annaks, on väga vähe olnud.

Rääkides revolutsioonidest, siis 1917-1919. aastate vabanemislaine Ida-Euroopas käis läbi rahvaülestõusude, mille osalised kandsid maailmasõja tõttu kõik relvi.

Veebruarirevolutsiooniga vabaks saanud Venemaal lõppeski see relvastatud bolševike putšiga novembris 1917. Saksamaa revolutsioon 1918 andis riigile küll demokraatia, aga rahvas polnud selleks valmis ja Hitleri putš teostus 1933. aastal erandina demokraatlikke kanaleid ära kasutades.

Ka enamiku väikeriikide vabadussõjad sellest ajast liigituvad revolutsioonideks, türanniatele tehti lõpp.

Vabanemislaine 1987-1991 oli teistsugune. Propagandamasinaga valusalt tuttavad põrandaalused teadsid, et provokatsioonidest tuleb iga hinnaga üle olla, seega tuldi nimelt tänavaile meelt avaldama sajaprotsendiliselt rahumeelsete vahenditega.

Relvastatud väljaastumine oleks vaid toitnud türannia propagandat. Mahatma Gandhi nimi käis rohkem kui kord tollaste protestijate tekstidest läbi, ka Eesti vabadusvõitluses 1987-1990 polnud midagi äärmuslikku, väitku tollane propaganda mida tahes.

Alati oli alguses väljas vaid väga väike hulk hulljulgeid, kes pidid vastu võtma ka kõige rängemad tagasilöögid (Kasahstanis nähti 1986. aastal tõelist veresauna, ka Rumeenia režiim avas 1989. aastal meeleavaldajate pihta tule).

Eestis olid 1987. aastal teerajajad MRP-AEG ja Võrus tegutsev Vana-Sõltumatu Noorte Kolonn nr 1, kes jäid kõige räigema propagandalöögi alla. Poola Solidaarsuse rahvaliikumise eeskuju võimaldas küll väheste protestil kiiresti kasvada üldrahvalikuks vastuhakuks,

Eestis kandis see protsess nime laulev revolutsioon. Lihtsalt ühel hetkel avastasime täieliku infoblokaadi kiuste, et väikesed rühmitused räägivad ikka seda, mida enamik rahvast tegelikult tahtis.

Kuid alles sel hetkel kui paljudele võimuesindajatele tundus naha päästmiseks olevat õige aeg poolt vahetada, langesid senised kommunistlikud režiimid lõplikult: Poolas, Ungaris, Tšehhoslovakkias, Bulgaarias ja Rumeenias sametrevolutsioonidega 1989., Eestis, Lätis, Leedus, jne 1990. aasta valimistega ja Jugoslaavias sõdadega 1990-1991. Ei tasu unustada ka järgnenud vabade valimiste lainet Mustas Aafrikas ja mujal.

Serbias murdus võim alles inimsusvastaste roimade hinnaga. Püsima jäid diktatuurid Kuubas, Põhja-Koreas ja teistes arengumaades, kuhu stalinlikku riigikorda oli eksporditud.

Venemaal ja Valgevenes murdis vana režiim üürikese demokraatiaidülli järel võimule tagasi ja Moskva üritab seda valitsemisvormi endiselt eksportida.

Eesti ja Läti demokraatia on olnud tugevam, Leedus on nähtud tõsiseid skandaale (president tagandati ametist), samas kui ülejäänud NSV Liidu võimu all olnud riigid on järjest libisenud vana nomenklatuuri türanniasse tagasi. Ukraina on pidnud lausa kolm korda selle alt vabaks võitlema.

2011. aasta Araabia kevad ei erinenud sisuliselt 1989. aasta sametrevolutsioonide lainest. Türannid vajasid kukutamist, kuigi vahel langesid ka vähem vägivaldsed vanakeste režiimid.

Tänaseks on demokraatia püsima jäänud nendest riikidest vaid Tuneesias. Liibüas ja Süürias eeldas revolutsiooni võit kodusõda ja välisriikide sekkumist, Egiptuses kehtestatud uus hunta andis tõuke mujalgi kruvisid tagasi kinni keerata, Jeemen läks sisuliselt pooleks.

Absolutistlikud monarhiad jäid püsima ja revolutsioonide varjus on ka islamiterroristid omi plaane haudunud. Samas on Araabia kevadest palju õppida, kui uurida demokraatia kehtestamise tingimusi.

Niisiis, revolutsiooni võit on eeldanud

• Esmalt vähese rühma hulljulgete protesti, kes vangi sattumise hirmust hoolimata julgevad meelt avaldada. Eestis oli selleks 1987. aasta Hirvepark, kogu Ida-Euroopa vabanemislaine algas kaks kuud varem Riiast. Valgevenes on protestikatseid tehtud ridamisi, aga alati on nad sõna otseses mõttes laiali pekstud.
• Ühiskonna hirmutaseme vähenemist ja võimude mugavusuinakut. Inimesed 1980. aastate Eestis olid juba unustamas stalinlike repressioonide kogemust. Valgevenes on tulnud võimude uinumist oodata 26 aastat.
• Info alternatiivset levikut, et nendest aktsioonidest üldse teada saaks. Eestis aitas sellele kaasa 1988. a loodud Sõltumatu Infokeskus. Valgevenes elame aga juba interneti ja nutitelefonide ajastus, ehk infot kinni pidada on sisuliselt võimatu.
• Massiliikumiste sündi, mis väheste protesti palju laiemale tasemele viivad. Eestis olid nendeks ERSP, muinsuskaitse, Rahvarinne ja rohelised 1988. ja kodanike komiteede liikumine 1989. aastal. Valgevenes nägime pühapäeval ehk isegi miljonit inimest tänavail, aga liidrid hoiavad end peidus.
• Ohvreid ja märtreid. Poliitvangide vabastamine on kõiki revolutsioone ühendav nõue. Eesti vabadusvõitluse ohvreiks olid 1990. a mõrvatud Türi pastor ja tema majapidaja, Leedus tuli 1991. a ohvreid tankiroomikute alt välja korjata, Gruusias ja Aserbaidžaanis nähti 1989-1990 tõelisi veresaunu. Mõrvade eest satuvad türannid küll varem või hiljem tribunali alla.
• Võimueliidi lagunemist. Mida massilisem protest, seda rohkem inimesi tahab oma nahka päästa, et mitte langeda koos türanniga. Seda nägime me Eestis aastail 1989-1990 massilise väljaastumisega komparteist. Valgevenes püsib võim veel ühtsena.
• Türanni kukkumist. Üksi jäänud valitsejal pole lõpuks end võimalik varjata mujal kui eksiilis, kuhu siirdus 1988. aastal ka meie Karl Vaino. Rumeenia türanni Nicolae Ceaușescu mahalaskmine kodumaal 1989. a on türannide jaoks piisavalt hoiatav eeskuju.
• Mida revolutsioonid oma võiduks väga ei vaja, on aga välismaine abi, kuna seda kasutatakse liiga tihti ksenofoobsete paranoiade külvamiseks ära. Nii nagu Tallinnas 24. veebruaril 1988 toodi rahvas tänavaile meie vabanemislaines „ameerika imperialismi“ süüdistama. Putin ja Lukašenka on spioonimaaniat veel eriti tõhusalt enda kasuks kasutanud.
• Mitte ühtki revolutsiooni pole võimalik korraldada kedagi ära ostes, kui me just 1950.–1980. aastate Moskva-meelseid ja USA-meelseid putše arengumaades revolutsioonidega segi ei aja. Selleks, et rahvamassid kaasa tuleks, on ikka vaja tegelikke probleeme, kunstlikult neid ei tekita.
• Teatud määral on välismaise avalikkuse tähelepanu aidanud küll repressioone vaos hoida, aga kõige julmemad türannid ei tee sellest välja.
• Demokraatlikes riikides on revolutsioon mõttetu, lihtsalt ühiskonna muutmine saab ka õiguskorra raames tehtud. Siin põhjus, miks protestid Prantsusmaal ja USA-s kunagi revolutsiooniks ei kasva. Demokraatliku korra asemele oleks võimalik seada vaid üksikute rühmituste türanniat ja kui keegi räägibki nn „tõelisest demokraatiast“, tahab ta reeglina ise türanniks hakata.

Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti