Kreekas ja Iirimaal mustlasperedest ära võetud blondid valgenahalised tüdrukud igatahes on vana debati uuesti üles soojendanud, sest üle aastakümnete on justkui käegakatsutavaid tõendeid, et üks kõige enam mustlaste mainet kahjustanud kommetest ei ole tänaseni kadunud. Varastamine, kerjamine, need harjumused on veel seletatavad sellega, et mustlased elavad liiga sügavas vaesuses, aga lapseröövid ei ole küll vaesuse tulemus.

Adam Smith (1723-1790) on ajaloo kuulsamaid majandusteadlasi, aga legend räägib, et kui ta oli neljaaastane, siis mustlased varastasid ta vanematelt ära, alles tagajamise järel saadi ta mustlastelt kätte. Täna on juba võimatu tollaste legendide tõelevastavust üle kontrollida. Aga nii Tšehhimaalt, kui ka Balkanilt kuuleb arvukalt legende sellest, kuidas mustlased on lapsi varastanud.

Kas tegemist on ainult laste hirmutamislugudega või on neil ka tegelik tõepõhi taga, vajaks juba eraldi ajaloolist uurimust, paraku poliitiline korrektsus nurjab tavaliselt siin sügavuti mineku.

Kindel on see, et laialt levinud kombeks lastevarastamine mustlaste seas ei ole, sest muidu oleks meil tugineda kümnetele juhtumitele ja me ei peaks neid taga ajama sajandivanustest lehtedest.

Pruudirööv on küll ka mustlaste tava ja mehelepanekuks sobivaks eaks peetakse nende seas kohati juba üheksat eluaastat, ehk läänelikus mõistes lapseiga. Aga kas tõesti varastavad mustlased ka valgete inimeste lapsi? Lausa imikuid?

New York Timesi arhiivist viidatakse kahele loole, aastaist 1906 ja 1907, esimesel korral kadus mustlasnaisega kohtunud neljateistaastane tüdruk ligemale aastaks, kuni tema isa ta mustlaslaagrist ära tõi. 1907. aastal kadus Chicagost aga kaheksaaastane Lillian Wulff ja politsei sai ta kätte samuti mustlaslaagrist. Kas hiljem on need tavad kadunud, või ei ole tahetud nendest lihtsalt rääkida? 

1931. aastal avastas keegi 38-aastane Annie Morgan, USA-s Pennsylvanias, et teda on 33 aastat kasvatatud vale nime all, mis võiks viidata, et ka teda on röövitud millalgi 1898. aastal.

Mustlased ise väidavad, et süüdistused lapseröövidest on stereotüüp, millega lihtsalt õigustatakse mustlaste tagakiusamist, vähemalt Euroopas on neil olnud ka õigus. Mustlasi kiusatakse taga, aga samas pole nad ka ise valmis just ühiskonda integreeruma, kooli pooleli jätmine mustlaslastel ei ole stereotüüp, vaid fakt, mis kehtib üle kogu Euroopa.

Lapsevargus on siiski erandlik asi, aga paistab, et mitte päriselt väljamõeldis. Mõnikord mustlased ka "lapsendavad" kodutuid lapsi tänavailt. Enamasti kui räägitakse lapseröövidest, siis viidataksegi tüdrukutele, keda kasvatatakse, et siis suure raha eest teistele mustlastele mehele panna - siit ka vaimustus blondide vastu.

Samas mustlastel on endil lapsi palju, ja kõiki ei jaksa nad isegi üles kasvatada, räägitakse ka sellest, kuidas mustlased ise oma lapsi müüvad. Ise nad seda küll kunagi üles ei tunnista. Reeglina siiski mustlased hoiavad lapsi väga, kuigi kasvatamisega tegelebki terve kogukond, mitte ainult vanemad.

Pisut kummaline on lugu Michael Morsky röövimisest Pennsylvanias 1904. aastal, tegemist oli neljaaastase poisiga, kes leiti seejärel tapetuna. Kuus mustlast peeti kahtusalustena kinni, kuigi edasise kohta pole andmeid. Miks oleks mustlased midagi sellist tegema pidanud?

Ja siit ka tänaseni kestev küsimus, kas tõesti on selliseid varastatud lapsi rohkem, ainult keegi ei julge enam mustlasi süüdistada, või on saja aastaga mustlaste kommetes midagi ka paremaks läinud?

Läänes elanud mustlaskogukonnad on küll elanud oma tavade järgi, kohandudes  ühiskondlike normidega, aga nüüd kui raudse eesriide tagant uus (Rumeenia) mustlaslaine läände saabub, tuleb kaasa ka asju, mida lääs enam ei mäletagi. Mustlasühiskonna lammutamine oli kommunistlike võimude üheks eesmärgiks, ära suudeti aga lõhkuda igasugune au mõiste.