Unustage paleodieet, tõeline 21. sajandi korilane sööb auto alla jäänud liha

 (10)
Unustage paleodieet, tõeline 21. sajandi korilane sööb auto alla jäänud liha
Grillitud pesukaru. www.longislandfirearms.com

Sügaval Ühendriikide kolkas, Lääne-Virginia metsaste mägede vahel, armastab rahvas maiustada maanteeliikluses hukkunud loomade korjustega (mõistagi, mitte lõbu pärast, vaid lonkava majanduse jaluleupitamise eesmärgil). Tööpuudus on küll vähenenud ja ka otsene nälg takka ei sunni, aga kui juba roadkill-küpsetamine moodi läks, peab tavasid elus hoidma.

Napilt rohkem kui tuhande elanikuga Lääne-Virginia linnakeses Marlintonis leiab kord aastas aset üks iseäralikumaid ettevõtmisi kogu Ameerika kokanduses: allaaetud loomade toiduks valmistamise pidu The Roadkill Cooking Festival, mille menüüs võib kohata selliseid kurioosumeid nagu baribal, kukkurrott e opossum, põder ja isegi sisalikud. Ikka neid, kes on maanteel õnnetu lõpu leidnud.

Autorataste all hukkunud loomade küpsetamise ja söömise kombel on osariigi mägisemates piirkondades pikk ajalugu. Kohalikud on oma värvika kultuuri üle uhked, kuid sageli neid ka tögatakse selle tõttu.

Piirkondlikest delikatessidest huvituv külastaja saab aga viie dollari eest lunastada festivali käepaela, mis garanteerib juurdepääsu kõigile degusteerimislettidele. Tänavusel festivalil lõikasid loorbereid kohalikust toormest valmistatud vutilihapallid. Kaugelt Californiast kohale toodud iguaaniliha-takod sama hästi kaubaks ei läinud.

Seotud lood:

Festivali korraldaja Ben Wilfongi oletusel külastas Marlintoni ajaloos juba 24. korda toimuvat sündmust tänavu koguni 12 000 inimest. Festival toob linnale sisse tuhandeid dollareid.

Üleilmne harrastus

Auto alla jäänud loomade söömine (ingl roadkill cuisine) on tava, mida harrastavad väikesed subkultuurid Ameerika Ühendriikides, Kanada lõunapiirkonnas, Ühendkuningriigis ja muudes lääneriikides, nagu ka mujal maailmas. Kombe kohta on levinud palju linnalegende ja selle üle tehakse tihti nalja.

Kombe harrastajad eelistavad värskelt hukkunud loomi ega soovi süüa roiskunud või ussitavat liha, mistõttu kuumtöödeldakse saaki põhjalikult. Lisaks taskukohasusele on üks maanteelt korjatud korjustest toitumise hüvesid asjaolu, et autorataste alla jäänud loomade lihas on palju looduslikke vitamiine ja valke, liha ise on taine ning selles praktiliselt puuduvad küllastunud rasvhapped, kunstlikud toidulisandid ja ravimijäägid.

Austraalias valmistatakse känguruliha-tooteid küll metsikult, kuid reeglina eramaal elavatest loomadest. Lääne-Kanadas saab õnnetusjuhtumis hukkunud karude liha annetada puudustkannatavatele inimestele söögiks.

Mitmel pool Ühendkuningriigis on võimalusel valmistatud mitmesuguseid pajaroogasid mägra-, siili-, saarma-, roti-, küüliku- või faasanilihast. Üks brittide muistseid rahvustoite on näiteks röstitud siil nõgesepudingiga. Trihinelloosi e keeritsusstõve vältimiseks tuleb mäkra kuumtöödelda eriti põhjalikult. Kanada „maanteetoitumise“ entusiastid soovitavad mägraliha enne sütel küpsetamist öö otsa soolvees leotada, et kogu rasv maha tuleks. Rottide söömist tuleks aga vältida, kuna sellega kaasneb oht nakatuda leptospiroosi.