Enamik uskus, et raadiolained olid pärit üsna lähedalt (arvati, et need võisid olla välgulöökide tagajärg), kuid neil pursetel oli mõningaid omadusi, mille järgi tundus, et need on läbinud miljoneid valgusaastaid teel kaugetest galaktikatest või teistelt astronoomilistelt objektidelt meieni, vahendab Vox.

Swinburne'i tehnoloogiaülikooli tudeng Emily Petroff avastas aga hiljuti, et tõde on märksa maisem. Selgus, et signaale tekitas keegi, kes avas töötava mikrolaineahju ukse.

Teadlased püüdsid aga nähtusele aastaid veenvat seletust leida. Suur raadioteleskoop Parkesis asub raadiovaikuse tsoonis, mis tähendab, et selle läheduses on keelatud mobiiltelefonid ja teised raadiolainete allikad. Peryton'ide sagedus, 1,4 gigahertsi, ei olnud seostatav ühegi ilmselge kiirgusallikaga.

Varem sel aastal paigaldas Petroff teleskoobile interferentsimonitori. Õnnekombel esines nädala jooksul kolm peryton'i. See monitor suudab tuvastada laiemas skaalas kiirgust kui teleskoop ning leiti, et iga 1,4-gigahertsise peryton'iga kaasnesid ka 2,5-gigahertsised raadiolained.

See pani mõtlema, mis saadab välja 2,5-gigahertsiseid laineid, ja ilmne vastus oli mikrolaineahi. Need töötavad tavaliselt 2,5 gigahertsi juures, kuid mitte 1,4 gigahertsi juures.

Katsetuste käigus tegid Petroff ja teised kindlaks, et kui avada mikrolaineahju uks ajal, kui ahi töötab, saadab aparaadi magnetron välja väga lühiaegse kiirguse sagedusel 1,4 gigahertsi ning ka tavapärase 2,5-gigahertsise kiirguse. Kõige tõenäolisem oli niisiis see, et mõnel observatooriumi töötajal on komme avada mikrolaineahju ust enne, kui see töö lõpetab.