Surematus aastaks 2045! Vene multimiljonär tahab inimmõistuse digitaliseerida

 (29)
Surematus aastaks 2045! Vene multimiljonär tahab inimmõistuse digitaliseerida
Dmitri Itskov oma koopiagaYouTube

Kas New York, ehk „linn, mis kunagi ei maga“, võib kunagi saada linnaks, mis iial ei sure? Üks Venemaa meediamagnaat usub küll nii. Dmitri Itskov kogus eelmisel nädalavahetusel mõned inimkonna kirkamatest peadest — ja mõned robotid — kokku New York City’sse arutamaks küsimust, kuidas inimeste mõistused võiksid nende kehadest kauem elada.

Itskov on koostanud hoogsa graafiku, mis paigutab olulisemad murrangud inimaru masindamise eesmärgi saavutamisel lähitulevikku:

  • Aastaks 2020 peaksime olema suutelised roboteid mõistusega kaugjuhtima.
  • Aastaks 2025 peaks saama tõeks nägemus, mis on tuttav multifilmisarja „Futurama“ ja paljude muude ulmeteoste sõpradele — suutlikkus siirata inimese aju elutegevust alalhoidvasse süsteemi, mis võiks olla näiteks robootiline keha, sisuliselt robot-protees, mille vastu saaks välja vahetada manduva tervisega, võib-olla sureva inimese orgaanilise keha.
  • Aastaks 2035 peaks olema võimalik siirata inimmõistus arvutisse; see kaotaks vajaduse vesiseid ja kohmakaid orgaanilisi ajusid robotkehades ringi liigutada.
  • Aastal 2045 peaks saabuma „tehnoloogiline nirvaana“, milles tehisajud kontrollivad mittemateriaalseid hologrammkehasid.

Itskovi konverentsile Global Future 2045 kutsutud neuroloogiaekspertide kommentaarid annavad mõista, et Itskovi ajakava on äärmuslikult ambitsioonikas ja tõenäoliselt teostamatu. Siiski tõstatati kogunemisel avalikult küsimusi, mis tehnoloogia arenguga tulevikus kaasnema hakkavad, mis iseenesest on märkimisväärne. 

Seotud lood:

Kas surematus on üldse mõistlik eesmärk, ja kui on, siis kuidas on seda kõige parem saavutada? Kas meil on oht oma kehasid maha jättes hüljata ka oluline osa inimlikkusest? Kellele makstakse palka, kui saadad enda asemel tööle oma robotkoopia? 

Jaapani robootikateadlase Hiroshi Ishiguro esitlus algas tema enda elusuuruse ja elutruu robotkoopia lavaletoomisega.

Robot liigutas huuli, noogutas ja liigutas silmi, samal ajal kui varjatud kõlarist kostis Ishiguro hääl. Kui jäigavõitu kehahoiak ja käte kummaliselt kohmakas liikumine välja arvata, oleks robotit võinud inimeseks pidada küll — vähemalt konverentsisaali kümnendast reast. 

Ishiguro rakendab seda androidi (ehk „geminoidi“, mille nimetus on tuletatud ladinakeelsest sõnast kaksiku kohta) kohtumiseks tudengitega uurimisinstituudis, mis asub kahe tunni tee kaugusel laboratooriumist, kus ta samuti peab samal ajal viibima. Ishiguro juhib automaati interneti vahendusel ja näeb ise tudengeid veebikaamera kaudu. 

„Probleem on selles, et kui kasutan suhtlemiseks seda androidi, väidab instituudi juhtkond, et nad ei saa mulle töötasu maksta,“ kuulutas Ishiguro. Publiku hulgas viibivad ajakirjanikud, akadeemikud, buda mungad ja futurismi-entusiastid reageerisid taolisele avaldusele lõbusa naerulaginaga. 

USA-sse lennates võttis Ishiguro robotkaksiku kõige väärtuslikuma osa — selle pea — käsipagasis salongi kaasa. Roboti keha reisis sama lennuki pagasiruumis. 

Oma varanduse Venemaal internetimeediaäriga teeninud Itskovile Ishiguro-suguste leiutajate eraldiseisvatest saavutustest ei piisa. Tema tahab panna aluse rahvusvahelisele ühise eesmärgiga liikumisele, mis hõlmaks riikide valitsusi ja ÜRO-d.

Usutluses rääkis Itskov: „Me elame tõepoolest ajal, mil tehnoloogia võib inimliigi evolutsiooni mõjutada. Ma soovin, et me kujundaksime tulevikku, tooksime selle teema avalikku arutellu ning väldiksime kõiki selliseid stsenaariumeid, mis võiksid inimkonda kahjustada.“ 

Itskov kinnitab, et püüab oma „omakspüüdlikkust“ päev päevalt kaotada ning on oma nägemuse levitamise nimel kulutanud juba umbes kolm miljonit dollarit. Esimese inimeste digitaliseerimise teemalise futurismikonverentsi korraldas ta mullu Venemaal. 

Sama idee toomisel USA-sse ilmnesid aga teravad kultuurilised erinevused: Itskovi püüdlus jagatud, eesmärgipärase inimtuleviku-nägemuse poole ei taha hästi kokku klappida Ameerika kõrgtehnoloogilise tööstuse vaimuga, mis suhtub põlgusega valitsusepoolsetesse sekkumistesse ning hindab kõrgelt vabadust tegelda just nende projektidega, millega tegelda soovitakse.

Kosmose-ettevõtja ja sihtasutuse X PRIZE esimees Peter Diamandis väljendas konverentsil seesugust suhtumist; tema sõnul kujutab piiranguteta kapitalistlik süsteem endast üht võimsamat muutuste elluviimise mootorit. „Muutuste tempo on niivõrd kiire, et ma ei usu, et ükski olemasolev valitsuspõhine süsteem suudaks sellega sammu pidada,“ kuulutas ta.

Vene õigeusu kiriku Ameerikas peapiiskop, neurobioloogia- ja füüsika-alase taustaga Lazar Puhalo kritiseeris konverentsi sihte teise nurga alt. „Väga paljut sellest pole võimalik ellu viia,“ arvas ta. Kui kirjeldatud eesmärgid oleksidki võimalikud, ei pruugiks see olla hea, usub pika rüü ja pika habemega patriarh.

„Mõte surematusest ei meeldi mulle eriti, sest ma usun, et see saab olema surmavalt igav,“ rääkis ta silmade särades. Ka kehadest loobumine võib tema hinnangul kujuneda problemaatiliseks. „Kehades on palju kraami, mis teeb meist inimesed. Ma pole kindel, kas kõike seda on võimalik masinates simuleerida,“ märkis Puhalo.

Itskov ise möönab, et tema nägemus tooks kaasa inimkogemuse mõnedest tahkudest loobumise, kuid ta usub, et eesmärk oleks seda väärt. „Kõigi meie tegemistega kaasneb alati millegi kaotus. Me maksame alati lõivu,“ nentis Itskov.