Sünnitajate (ja uute isade) keskmine vanus aina kerkib – kui sünged on tagajärjed?


Sünnitajate (ja uute isade) keskmine vanus aina kerkib – kui sünged on tagajärjed?
Foto: AFP

Tänu edusammudele arstiteaduses saavad inimesed emadeks-isadeks üha vanemas eas. Isegi Aafrikas on enne 20. eluaastat sünnitanute määr pärast aastatuhandevahetust kahanenud 20 protsenti.

Taoline tendents on teadlased pannud muretsema inimtõu tulevikuväljavaadete pärast, vahendab The Telegraph.

Pärast 35. eluaastat langeb naiste viljakus järsult, samas kui nurisünnituse oht kerkib drastiliselt. Isegi katseklaasiviljastamist appi võttes pole vanema kui 42-aastase naisterahva tõenäosus last saada suurem kui viis protsenti.

Eakamate emade lastel on sünnidefektid palju tavalisemad. Samuti kasvab tõenäosus, et laps sünnib trisoomiaga — kromosoomi-anomaaliaga, mille üks tagajärgedest on Downi sündroom — kahelt protsendilt sünnitaja 20. eluaastates tervelt 30 protsendile 40. eluaastates.

Tegu pole üksnes naiste probleemiga, ehkki seda sageli nii kujutatakse. Enamik mehi pole valmis peret looma enne kui alles millalgi 30. eluaastate keskel. Nn infomajanduslikes riikides, näiteks Ühendkuningriigis, kipub korraliku töökoha eelduseks oleva hariduse omandamise protsess vältama üha kauem.

Praegu sünnib seal juba ligi kaks kolmandikku lastest meestele, kes on üle 30 aasta vanad, ning ka sellel tõigal on rahva üldisele tervisele olulised tagajärjed. Mehed jätkavad uute seemnerakkude tootmist elu lõpuni, kuid mida vanem on mees, seda väiksem on spermatosoidide elujõulisus.

Seotud lood:

Viimasel ajal läbi viidud uuringud on antud seose varasemast selgemaks teinud. Üks Islandi geeniteadlaste uuring näitas, et mida vanem on mees, seda rohkem pärandab ta oma järeltulijatele geenimutatsioone — ja need mutatsioonid võivad põhjustada tõsiseid neuroloogilisi häireid nagu skisofreenia ja autism.

Uurijad leidsid, et 40-aastase mehe lapsel on kaks korda suurem skisofreeniarisk kui 20-aastase isa lapsel. (Siinkohal olgu siiski öeldud, et vastav risk on ikkagi üsna tilluke — väiksem kui üks protsent.)

Seemnevedeliku kvaliteeti võivad mõjutada keskkonnategurid. Mida me sööme ja joome, kas suitsetame tubakat, kui palju stressi oma ellu lubame: kõik need mõjurid võivad muuta seemnerakkude käitumist.

Vanemas eas lapsevanemad suhtuvad tervise säilitamisse noortest suurema kohusetundlikkusega, kuid selleks ajaks on suurem kahju organismile sageli juba tehtud.

Aastatepikkune kokkupuude õhureostuse, pestitsiidide ja terve hulga mitmesuguste endokriinivaenulike ainetega võib põhjustada seemnerakkudes nn epimutatsioone, mille mõjud kanduvad edasi lastele.

"Paljud vanadele isadele või eakatele emadele sündinud lapsed arenevad normaalselt," nendib samas Londoni King's College'i psühhiaatriadoktor Avi Reichenberg.

Tema sõnul näitavad uuringud küll, et vanemate isade või emade laste hulgas on keskmise vanusega vanemate lastega võrreldes suurem protsent neid, kellel esineb psühhiaatrilisi või neuroloogilisi häireid. Ent dr Reichenberg leiab, et olukorra põhjal saab teha ka optimistlikuma järelduse. "Risk on alati olemas olnud. Alles viimasel ajal oleme seda mõistma hakanud."

See on oluline tähelepanek. 30. ja 40. eluaastates paarid on alati lapsi saanud. Enne beebipillide ilmumist apteegilettidele ei saanud nad sinna suurt midagi parata.

Ühendkuningriigi valitsuse dokumendid näitavad, et 20. sajandi esimesel poolel sündis vanematele kui 40-aastastele naistele lapsi tegelikult umbes sama palju kui praegu.

Tõtt-öelda kasvas hilisemas eas naiste rasestumise määr pärast Teist Maailmasõda hüppeliselt. 1947. aastal sündis Ühendkuningriigis üle 40-aastastele naistele rohkem lapsi kui 2011. aastal (vastavalt 34 696 ja 29 359).

Tol perioodil sündinud lapsed, nn beebibuumi-põlvkond, ei paistnud silma õpihäirete, autismi ega muu taolise katastroofiliselt suurema esinemissageduse poolest (ehkki võimatu on kõrvutada toonast ja praegust statistikat, kuna vastavaid haiguseid diagnoositi vanasti harva). Igal juhul ei kukkunud taevas alla. Briti ühiskond elas tolle hilja sündinud laste epideemia edukalt üle.

Arusaam, et vanema kui 35-aastase naisterahva jaoks on sünnitamine ebatavaline või koguni ebaloomulik, on absoluutselt nüüdisaegne eelarvamus.

Alates 1960. aastate keskpaigast — pärast seda, kui rasestumisvastased tabletid muutusid riikliku tervishoiusüsteemi kaudu kättesaadavaks —, langes hiljem kui 40. eluaastal rasestunute osakaal järsult. Eakamad emad praktiliselt kadusid vaateväljalt.

Puhtmeditsiinilisest aspektist võis see olla hea tulemus. Siis aga muutus maailm jälle. Meeldigu see teile või mitte, aga aset leidis naiste emantsipatsioon. Tänapäeval soovib enamik naisi töötada ning ka olud sunnivad neid selleks. Nii ei jäägi neil muud üle kui riskida ja loota, et munasarjad võimalikult kaua funktsionaalsed püsivad.

Loodus on julm ning nüüdismeditsiin ei pruugi seda tõika kuidagi muuta. Samas on teadus muidugi muutnud loodust halastavamaks — ja veel nii kõikehõlmavalt, et lihtne on seda enesestmõistetavaks pidada.

Võimalus surra sünnitusel, mis mitmel pool maailmas on tänini naistel peamine surma põhjus, on arenenud lääneriikides kaduvväike. Laste suremus on nii väike, et lapse surm tundub kujuteldamatu katastroofina, mitte märksa igapäevasema tragöödiana nagu kunagi. Väikelaste mõrvade osakaal on Ühendkuningriigis pärast aastat 1900 kahanenud 15 korda.

Taolises valguses tundub muretsemine lapsevanemate kõrgema ea pärast üsna elitaristliku probleemina.