Laev ise lasti vette (algse nimega SS Corrimal) aastal 1911 Suurbritannias ja aasta hiljem võeti ta Austraalia registrisse. Tegemist oli 79,1 meetrit pika ja 1140 tonnise aurujõul liikuva söepargasega, mis Teise maailmasõja päevil oli kasutusel ka USA sõjavägede transpordilaevana.

1950. aastal müüdi ta firmale Bitumen and Oil Refineries Australia Pty Ltd, 1951. aastal aga firmale Miller Steamship Company Ltd, mis andis laevale nime SS Ayrfield. Söepargasena kasutatud laev otsustati 1972. aastal lammutada, veeti Homebush Baysse ja nähtavasti unustati sinna.

Kuid vahepeal oli jõustunud 1976. aasta laevavrakkide muinsuskaitseseadus, mis määras kõik enam kui 75-aastased ja aasta hiljem teine seadus kõik enam kui 50-aastased laevavrakid muinsuskaitse alla. Homebush Bays seisab nüüd neli alust, mida lammutada ei jõutudki, mangroovipuud tegid tõsise  loodusmonumendi just SS Ayrfieldist.

Kogu lahte siiski loodusmonumendiks pidada oleks piinlik. Nimelt kasutas Union Carbide seda lahesoppi ka aastaid oma keemiliste jäätmete matmispaigana, kuni avastati, et kõrge dioksiinisisaldus on kõik kalad seal mürgiseks teinud ja kalapüük tuli lõplikult keelata.

Lisaks dioksiinile sisaldab sealne põhjamuda ka ftalaate, pliid, polütsüklilisi aromaatseid süsivesinikke, DDT-d ja raskemetalle, ning alles 2008. aastal suudeti seda tõsisemalt mürkidest puhastama hakata. Lahe ääres asub muide ka Sydney olümpiapark.

Neli laevavrakki, mis lahes siiani paiknevad, on SS Ayrfield, teine söepargas SS Mortlake Bank, puksiir SS Heroic ja torpeedovastaste võrkude veeskaja HMAS Karangi.