Satanismiga polnud nähtavasti tegemist, aga teose autor, Prantsuse poeet Arsene Houssaye (elas 1815-1896) kinkis ühe oma teose "Des destinees de l'ame"(e k Hinge saatused) koopia tuttavale arstile, kes lasi teose ilusasse nahkköitesse panna. Paraku oli nahk võetud surnud inimeselt.

"Raamat inimhingest väärib ka inimkatet," on Houghtoni raamatukogu
raamatus olev märge. Raamatu lasi kuskil 1880. aastatel köita Dr.
Ludovic Bouland, kes oli võtnud seljanahka ühelt vaimuhaigla naissoost
patsiendilt, kes oli surnud südamerabandusse, ja ilmselt süümepiinade
leevendamiseks pidi oma tegu ka raamatu juurde lisatud kirjaga
põhjendama.

Houssaye pole küll kuulsamaid poeete ajaloos, aga isegi Eesti rahvusraamatukogus on 11 tema teost, eeldatavasti siiski normaalses köites.

Aga nagu raamatukogud väidavad, polegi inimnahka köitmine läbi aegade niivõrd ebatavaline olnud. 16. sajandist alates oli see meetod (nn andropodermiline bibliopeegia) isegi laiemalt levinud. Londoni Wellcome raamatukogu riiulitel tolmub näiteks inimnahka köidetud Séverin Pineau "De integritatis & corruptionis virginum notis," 17 sajandist. Harvardi raamatukogudes oli seni oletatavasti kolm inimnahka köidetud
raamatut, aga lähem analüüs kinnitas, et kahe puhul oli siiski
kasutatud lambanahka.

Vanim säilinud inimnahka köidetud raamat ajaloos on ilmselt üks 13. sajandi
Prantsuse piibel. Osana piinamisest köideti aga 1606. aastal ühelt
Inglismaa nn püssirohuvandenõusse segatud preestrilt väljapressitud
tunnistused tema enda nahka, pärast seda kui mees oli üles poodud.

On veelgi juhtumeid, kus kurjategija ülestunnistusi on köidetud tema enda nahka, näiteks aastaist 1821 ja 1828. USA-s Bostonis hoitakse aga kellegi James Alleni raamatut "Narrative of the Life of James Allen, alias Jonas Pierce, alias James H. York, alias Burley Grove, the Highwayman, Being His Death-bed Confession to the Warden of the Massachusetts State Prison," mille surivoodil dikteerinud autor lubas ise köita omaenda nahka.