Reisisiht Marss: Felixi kosmosepiirilt Maale tehtud rekordhüppe eellugu

 (15)
Reisisiht Marss: Felixi kosmosepiirilt Maale tehtud rekordhüppe eellugu
AP/Scanpix

Austria uljaspea Felix Baumgartner sooritas eile, 14. oktoobril ajaloolise hüppe stratosfäärist tagasi Maale. Forte toob oma lugejateni terve peatüki Red Bull Stratos Missioni eelloost.

13. peatükk
Kohutavad kõrgused: Katapulteerumine kosmoses

Perris SkyVenture’i vertikaalne tuuletunnel on nagu orkaan purgis. Õhk kihutab peaaegu 200-kilomeetrise tunnikiirusega mööda lennujuhtimistorni meenutava silindrikujulise hoone
keskosa. See ei ole ilmselt kõige kõrgem hoone Perrises, ostukeskuste ja elamurajoonide kobaras paari tunni kaugusel Los Angelesest, aga näeb välja, nagu oleks. Üleval, torni tipu lähedal, kus peaksid istuma lennujuhid, on mõned uksed, mis avanevad möödakihutavasse õhku. Kliendid kallutavad end õhu sisse, ajavad käed ja jalad laiali ning kukkuma hakates tõusevad oma jalgadelt lendu. See on vabalangemise tunne ilma ohu või adrenaliinilaksuta, langevarjuhüpe argadele. Kui see on sinu esimene kord, aitab töötaja sul stabiilsena püsida, kui sa peaksid ülespoole tõusma hakkama ja paanikasse sattuma ning põrkad vastu seinu nagu puhkpüssist tulistatud hernes.

Täna on Felix Baumgartneri esimene külaskäik SkyVenture’i,aga teda ei aita keegi stabiilsena püsida. Baumgartner, fotogeeniline41-aastane austerlane, on tipplangevarjur ja BASE-hüppaja1. YouTube’ist võib leida video Baumgartneri hüppest tohutu Kristuse kuju otsast Rio de Janeiros või veidi proosalisema Marriotti hotellikatuselt Varssavis. Enamasti kannab ta hüpete ajal langevarjuririietust. Marriotti katuselt hüpates oli tal seljas ärimehe ülikond. Ta valis need riided, et pääseda kahtlust äratamata läbi hoone fuajeest,aga selle tagajärjel jäi videost mulje, et tegemist on lihtsalt ühe järjekordsepäevaga Felix Baumgartneri töös. Tänasel õhtul on Baumgartner riietatud astronaudiks. Ta on tulnud Perrisesse läbi viima Red Bull Stratos Missioni. Selle eesmärk on kahetine. Mind huvitab põhiliselt selle aeromeditsiiniline aspekt. Baumgartner testib modifitseeritud päästeülikonda, mille on valmistanud David Clark Company, ettevõte, mis on skafandreid valmistanud Mercury kosmoseprogrammi päevist saadik.

Loe veel

Seotud lood:

Alates 1986. aastast, mil kosmosesüstik Challenger 72 sekundit 1 BASE tähendab Building (hoone), Antenna (raadiomast), Span (sild) ja Earth (kalju) – neli ohtlikult madalat asja, mille otsast langevarjuga alla hüpatakse. Ajakirjas Journal of Trauma 2007. aastal avaldatud uuringu kohaselt tuleb BASE-hüpetel vigastusi ja surma ette viis kuni kaheksa korda tihemini kui tavalistel langevarjuhüpetel. Kuid neid juhtub siiski harvemini kui võiks arvata. Norra Kjeragi kaljude otsast kümne aasta jooksul tehtud 20 850 hüppest on vaid üheksa lõppenud surmaga. NASA pöördus David Clarki poole seetõttu, et tema firmal oli kogemusi kummeeritud kanga töötlemisega. „Skafander on inimesekujuline kummeeritud kott,“ ütleb õhujõudude erruläinud meisterlangevarjur ja päästesüsteemide testija Dan Fulgham. „Meil aga polnud kummist kottidega kogemusi. Leidsime David Clarki firma Worcesterist Massachusettsi osariigist. Nad tootsid Sears Roebucki kaubamajaketile rinnahoidjaid ja vöid.“ Fulghamil on helged mälestused, kuidas ta sõitis Worcesteri koosolekutele ja nägi trimmis modelle tagaruumides ringi jalutamas. Apollo Kuu-skafandrite leping läks firmale International Latex, mis hiljem muutus Playtexiks. Tollal ei antud neile nimedele kuigi
palju eetriaega. (Autori märkused.) pärast starti plahvatas, on astronaudid kandnud skafandreid mitte ainult avakosmoses, vaid ka stardi, atmosfääri sisenemise ja maandumise ajal – need on kogu lennu kõige ohtlikumad hetked. Baumgartner kannab seda, et hoida end elusana „hüppel kosmosest“ 37 kilomeetri kõrguselt. (Rangelt võttes ei ole tegu kosmosega – kosmos algab 100 kilomeetri kõrguselt –, kuid see on väga lähedal, atmosfäärirõhk on sel kõrgusel vähem kui sajandik merepinnal valitsevast rõhust.) Hüpe peaks toimuma 2010. aasta suvel või sügisel avaldamata asukohas ning annab päästesüsteemide loojatele
väärtuslikku infot väga madala rõhuga keskkonnas kukkuva skafandris keha käitumise kohta ning ka selle kohta, kuidas keha reageerib ülehelikiirusele. Kuna üleval on õhutakistus väga väike, peaks Baumgartner saavutama kiiruseks tavalise langevarjuhüppe 190 km/h asemel 1100 km/h. Mitte keegi pole kosmoselaevast katapulteerunud ning pole päris selge, kuidas seda ükskõik millises kosmoselennu faasis kõige ohutumalt korraldada. Baumgartner ütleb, et tal on au anda panus kosmoselendude turvalisemaks muutmisesse, kuid põhiliselt huvitab teda rekordite purustamine. Praegune langevarjuhüppe kõrgusrekord on 34 200 meetrit. Selle rekordi püstitas samuti mees, kes testis suurel kõrgusel kasutatavat päästesüsteemi. 1960. aastal astus õhujõudude kapten Joe Kittinger Excelsiori-nimelise projekti käigus välja heeliumiõhupalli all rippuvast lahtisest terasgondlist ning langes osaliselt rõhu all olevat skafandrit kandes 30 kilomeetrit alla maapinna poole. Ta testis mitmeosalist langevarjusüsteemi. Kapteni jutustuse stenogrammis, mis on hoiul New Mexico kosmoseajaloo muuseumis, ütleb Kittinger, et purustas vabalangemises helibarjääri, kuid tal polnud kaasas varustust, mis oleks võimaldanud seda rekordit ametlikult kinnitada. Seega saab Baumgartnerist arvatavasti esimene inimene, kes on ametlikult ilma reaktiivmootori või muu abivahendita helibarjääri ületanud. Stratos Missioni finantseerib suuresti Baumgartneri sponsorfirma Red Bull. Ekstreemsportlaste sponsimine on Red Bulli viis öelda brändide maailmale, et nad ei esinda lihtsalt kofeiiniga karastusjooki, vaid, nagu pressiteadetes kirjas, „piiride nihutamist“ ja „võimatu saavutamist“.

Teismelised poisid, kel on ilmselt võimatu saada professionaalseks rulameheks või BASE-hüppajaks, võivad vähemalt juua nende jooki ja tunda seda tunnet. NASA võiks Red Bulli käest kaubamärgi kujundamist õppida ja rakendada seda astronautikas. Skafandris mehed ja naised võiksid ju olla viimase peal ekstreemsportlased, mitte alatasustatud avalikud teenistujad. Red Bull teab, kuidas kosmost ägedaks teha.
Baumgartner näeb välja täpselt nii, nagu peab. Ta meenutab
mulle üht tööstuslike materjalide reklaamvoldikut, mida ma hiljuti sirvisin: tal on sobilik mass ja tugevalt määratletud piirjooned. Ta näeb välja nagu Mark Wahlberg ja tema hääl kõlab nagu Arnold Schwarzennegeril, aga ta on mõlemast lahedam. Ta on praegu tuuletunnelis, klassikalises käed-jalad laiali vabalangemise kõhuliasendis. Tema skafander on rõhu all. Loen selle peal kokku kümme ründava pulli kujutist. Logod paistavad skafandri kätel ja jalgadel nüüd vertikaalasendis, mistõttu mõned härjad paistavad asendis, mida langevarjurid nimetavad sit-fly. Baumgartner sirutab käe rinnale, et katsuda avamisnööri. Ta peab teadma, kus see asub, aga skafander ei võimalda tal nii palju pead kallutada, et rinnale näha.

Nüüd sirutab ta jalgu, et tunnetada skafandri painduvust. See liigutus suurendab tema ristlõiget tuule suhtes ja ta tõuseb umbes kolm meetrit kõrgemale ning jääb pealtvaatajate kohale hõljuma nagu õhupall paraadil.

Joe Kittingeri ajast saadik ei ole päästeülikondi ega päästelangevarjude süsteeme suurtel kõrgustel testitud. (See on liiga kallis.
Baumgartner tõuseb taevasse õhukindlas kapslis, mis ripub tohutu,
736 000 kuupmeetri suuruse heeliumiõhupalli küljes.) Parem
ongi, et see kallis on. Nii vähese õhutakistuse juures on raske keha asendit kontrollida. Mõtle, mis juhtub siis, kui sa 90 km/h sõitva auto aknast käe välja sirutad. Keerates kätt tuule suhtes nurga alla, tunned sa suurt muutust õhutakistuse jõus ja suunas. Kui auto sõidaks 37 kilomeetri kõrgusel merepinnast, siis sa seda ei tunneks. Langevarjuril – või astronaudil või katapulteerunud kosmoseturistil – on seal raskem peatada pöörlemist, mida võib tekitada halvasti disainitud skafander. Baumgartner peab vabalangemises kukkuma umbes 30 sekundit, enne kui ta kogub piisavalt kiirust, et tekiks asendi kontrollimiseks vajalik õhutakistus – või hakkaks tööle hädaolukorra jaoks mõeldud stabiliseerimislangevari, mis tal kaasas on.
Pöörlemise ohtlikkuse seletas mulle ära õhujõudude erru läinud
kolonel ja vanemlangevarjur Dan Fulgham. Fulgham oli rekordilises
Excelsiori projektis Kittingeri varumees ning on USA õhujõudude
ja NASA päästesüsteemide kogenud testija. X-20 „kosmoselennuki“
katapulteerumissüsteemi testimise ajal läks Fulgham tugevasse
spinni (hakkas pöörlema) ja talle mõjus nii tugev tsentrifugaaljõud, et ta ei suutnud käsi rinna peal asuva avamisnööri tõmbamiseks piisavalt painutada. „Mulle tundus, nagu oleksin valatud rauda,“ rääkis ta mulle. Tema langevari avanes automaatselt, aga isegi siis oleks ta peaaegu surnud. Sensorid mõõtsid tema pöörlemise kiiruseks 177 rpm (pööret minutis). „Sõidutasime ahve Wright-Pattersoni tsentrifuugidel,“ ütles ta, mõeldes sealset kosmosemeditsiini laborit, „ja nende kiiruseks oli 144 rpm, pea pöörlemise suunast väljapoole.
Nende aju suruti vastu koljulage niivõrd tugevalt, et see tuli selgroo küljest lahti. Seesama oleks pidanud juhtuma minuga.“ Ta
oleks võinud surra ka minestusse, kui verd surutakse ajusse sellise rõhu all, et veresooned hakkavad lõhkema. Kas nägite iluuisutaja Mirai Nagasut, kellel 2010. aasta olümpiamängude ajal kava lõpus ninast verd voolas? See on umbes sama asi. Tsentrifugaaljõud surus tema peast verd välja nagu pesukuivatist.
Üks asi, mida Baumgartner ja Stratose meeskond tahavad täna
kontrollida, on see, kas skafander laseb tal võtta sisse trackingasendi: keha allapoole suunatud, käed ettepoole nagu Supermanil. Tracking-asend paneb langevarjuri kukkumise ettepoole liikuma. Seda seletab mulle Art Thompson, Red Bull Stratos Missioni tehniline juht, kes juhatab tänaste testide läbiviimist. Ta kasutab selle seletamiseks lugemisprillide paari. Pöörlemiskeset nihutades muutub kiire ja horisontaalne pöörlemine aeglasemaks ja suurema ulatusega pöörlemiseks kolmes mõõtmes. Thompsoni prillid liiguvad eemale tema rinnast ja keeravad vasakule. Kui see ei tööta, paneb pöörlemise jõud avanema stabilisaatorvarju. See tõmbab Baumgartneri pea ülespidi ega lase tal pöörlemise tõttu minestada ning loodetavasti päästab ta elu. (Kui see just ei avane enneaegselt, ei lenda ümber ta kaela ega kägista teda, kuni ta kaotab teadvuse, nagu juhtus Joe Kittingeriga Excelsiori proovihüppel 25 500 m kõrguselt.)
Maa peal ei ole mingit võimalust vabalangemise simuleerimiseks
õhuta ruumis. Excelsiori projekti käigus prooviti seda teha,
visates kõrgetelt õhupallidelt alla inimesekujulisi nukke. Tulemused olid vägagi murettekitavad. Kõrvalmärkusena – vahetevahel liikus maandumisalal ka tsiviilisikuid, kes tahtsid näha, mis toimub. Projekti viidi läbi suure saladuskatte all ja meeskonnad, kes nukke otsisid ja ära toimetasid, tegutsesid end varjata püüdes ülepeakaela. Kuna nukkude kätel polnud sõrmi, kõrvu ega ninasid, hakkas liikuma kuulujutte, et Roswelli lähedale tühermaale on alla kukkunud tulnukatega UFO1 ning sõjavägi püüab seda varjata. Ühel korral oli „tulnukaks“, keda inimesed arvasid end näinud olevat, Dan Fulgham. Fulgham ja Kittinger kukkusid ühel laupäevahommikul oma õhupalliga Roswelli lähedale põllule. 360 kg kaaluv gondel pääses õhupalli küljest lahti liiga vara ja hakkas veerema, peatudes lõpuks Fulghami pea peal. Kui Fulgham pärast seda kiivri ära võttis, oli pea niivõrd paistes, et Kittinger kirjeldas seda kui „üht tohutusuurt mügarikku“. Fulgham viidi Walkeri õhujõudude baasi haiglasse, kus töötas ka tsiviilisikuid. Küsisin Fulghamilt, kas ta mäletab, nagu oleks inimesed tema suunas osutanud ja teda
jõllitanud, justkui näinuks nad tulnukat. „Ma ei tea,“ ütles ta, „sest ainuke võimalus midagi näha oli näppudega silmalaud lahti kangutada.“
Kui Kittinger aitas Fulghami lennukitrepist alla ootava naise
poole, küsis too: „Kus mu abikaasa on?“
„Vastasin, et see ongi teie abikaasa, mille peale ta karjatas ja hakkas nutma,“ kirjutas Kittinger oma seletuskirjas õhujõudude aruandes Roswelli juhtumi kohta.
Nägin Fulghamist pärast seda õnnetust tehtud fotosid. Kulus nädalaid, enne kui ta jälle inimese moodi välja nägi.
Thompson arvab, et testid nukkudega olid eksitavad ja pöörlemine
tõenäoliselt ei kujune Baumgartnerile eriliseks probleemiks.
Võtan jutuks Fulghami peaaegu surmava spinni ja Kittingeri stabilisaatorlangevarjuga juhtunud hoiatava loo. Thompson ütleb, et sel ajal polnud veel olemas sellist langevarjusporti nagu praegu. „Nad - Nukud olid siiski piisavalt tõepärased, et petta ära grupp ohvitseride naisi, kes olid kogunenud õhujõudude kindrali Edwin Rawlingsi koju teed jooma. Ilma mingi hoiatuseta mürtsatas inimkuju Rawlingsi hoovist mõne meetri kaugusele.
Seejärel sõitis kohale kastiautoga Joe Kittinger, viskas keha auto peale ja kihutas minema. Naised ei pidanud seda tulnukaks, vaid piloodiks. Veel samal päeval sai Kittinger kõne, kus teatati, et proua Rawlingsi külalistele ei meeldinud viis, kuidas ta surnud langevarjuriga ümber käis.

See on selgesti nähtav igaühele, kes on vaadanud, kuidas SkyVenture’i personal õhuvoolus pääsukestena ringi lendleb.
Kuid astronaudid ei ole kogenud langevarjurid, nagu need mehed
siin. Ja Baumgartner alustab kukkumist kiirusel null, hüpates alla lendavast õhupallist. Kuid atmosfääri sisenevast kosmoselaevast katapulteeruv inimene lendaks välja kiirusel 19 000 km/h. See ei ole koht, kus tahaks olla.
Red Bull Stratos Missioni peaarst on oma positsiooni jaoks piisavalt kogenud. Jon Clark oli USA erivägede suurtelt kõrgustelt hüppav langevarjur. Ta on olnud NASA kosmosesüstiku-meeskondade maapealne arst ja osales ka Columbia juhtumi uurimises. (Kosmosesüstik Columbia lagunes atmosfääri sisenemisel 2003. aasta veebruaris, sest üks stardi ajal lahti tulnud vahtisolatsiooni tükk oli löönud augu vasakusse tiiba ja kahjustanud kuumusevastast kaitsekilpi, mida on tarvis Maa atmosfääri sisenemisel.) Clarki meeskond uuris meeskonna jäänuseid, et välja uurida, millisel hetkel katastroofi
käigus nad hukkusid ning kuidas ja kas oleks saanud midagi
nende päästmiseks ette võtta.
Clark ei viibi täna Perrises. Kohtasin teda rohkem kui aasta tagasi Devoni saarel, kui osalesin HMP uurimisjaamas Kuu-ekspeditsiooni simulatsioonil. Ma kuulsin teda enne kui nägin. Tema telk oli püstitatud minu oma kõrvale ning igal õhtul kella 11 ajal kuulsin külmunud maapinnal mugavat asendit otsiva keskealise mehe valusaid ohkeid. Õhtul, mil ma teda lõpuks kohtasin, rääkis ta mulle, mida õhujõud, kosmoseagentuurid ja viimasel ajal ka erafirmad on pilootide ja astronautide hädaolukordades elushoidmiseks välja mõelnud. Ta näitas mulle Powerpointi esitlust sellest, mis juhtub siis, kui need asjad ei tööta.
Istusime tema laua taga meditsiinitelgis. Olime kahekesi. Väljas
pöörles ainult üks tuulegeneraator. Ühel hetkel, ilma midagi ütlemata, andis Clark mulle STS-107 lennuembleemi, sellise, nagu Columbia astronaudid oma riietusel kandsid. Tänasin teda ja panin embleemi lauale. See tundus olevat õige hetk küsida temalt uurimistöö kohta Columbia katastroofi uurimisel.
Ma teadsin Columbia meeskonna ellujäämisvõimaluste uuringu
aruandest, et astronautidel olid katastroofi hetkel kiivrivisiirid lahti.
Mõtlesin, kas neil oleks olnud ellujäämisvõimalus, kui skafandrid
oleksid olnud õhukindlalt suletud ja nad oleksid olnud varustatud
iseavanevate langevarjudega. Sarnaseim olukord juhtunule oli õhujõudude katselenduri Bill Weaveri intsident 25. jaanuaril 1966. aastal. Weaver elas üle oma SR-71 Blackbirdi laiali lagunemise lennul kiirusega 3,2 Machi – rohkem kui kolmekordsel helikiirusel. Tema skafander koos faktiga, et ta lendas 26 km kõrgusel, kus õhu tihedus on umbes kolm protsenti merepinnal valitsevast rõhust, kaitses teda hõõrdumisest tuleneva kuumuse ja õhulöögi eest, mis oleks sellisel kiirusel liikuva inimese madalamal hõlpsasti tapnud. Columbia liikus kiirusel 17 Machi, aga arvestades atmosfääri väikest tihedust 60 kilomeetri kõrgusel, oli õhutakistus võrdne umbes 600 km/h liikumisega
merepinna kõrgusel. (Kohe räägime sellest lähemalt.) See
oli midagi sellist, mida Art Thompson nimetab hallatavaks riskiks.
„Seda on võimalik üle elada,“ ütles Clark.
Aga Columbia astronaudid olid vastamisi julmema ohuga kui lihtsalt tuuletakistus ja kuumusekahjustused. „Meil oli tegemist mõne väga kummalise vigastusega, mida ei saa seletada ühegi senituntud asjaga,“ ütles Clark. „Meie“ all mõtles ta lennundusarste – inimesi, kes on harjunud tegelema selgroo küljest lahtikeerutatud ajude ja tuuletakistusest ärarebitud jäsemetega.
„Me teame, kuidas inimesed tükkideks lähevad,“ jätkas Clark. „Nad rebenevad liigeste kohalt.“ Nagu kanad. Nagu iga loom, kellel on luud. „Aga sel puhul ei olnud nii. Nad olid küll vigastud, aga vigastused ei näinud välja, nagu need oleks tekitanud füüsiline keha.“ Ta räägib tasasel häälel ja ühtlase intonatsiooniga, nagu agent Mulder „X-failidest“. „Ja need vigastused ei saanud tekkida plahvatuslainest, sest selle jaoks on vaja atmosfääri olemasolu.“
Vaatasin Columbia lennuembleemi. Seitsme meeskonnaliikme
nimed olid kirjutatud ringikujuliselt ümber embleemi: MCCOOL
RAMON ANDERSON HUSBAND BROWN CLARK CHAWLA. Clark!
Miski klõpsatas mu peas. Kui tulin esimest korda Devoni saarele,
siis kuulsin, et ühe Columbia hukkunud astronaudi abikaasa viibib
siin. Laurel Clark oli Jon Clarki abikaasa. Nüüd ma taipasin. Ma ei teadnud, kas peaksin midagi ütlema, ja mis see peaks olema. See hetk sai mööda ja Clark hakkas jälle rääkima.
Lööklaine tekkimiseks on atmosfäär 60 kilomeetri kõrgusel siiski
piisavalt tihe. Uurimismeeskond järeldas põhiliselt elimineerimise teel, et see Columbia astronaudid tappiski. Clark seletab, et suuremal kiirusel kui Mach 5 – viis korda üle helikiiruse ehk umbes 5500 km/h – toimuva lagunemise juures tuleb mängu veider fenomen – lööklainete vastasmõju. Kui kosmoselaev atmosfääri sisenedes laguneb, tekib sadu tükke, millest ühelgi pole nii hoolikalt kavandatud aerodünaamilisi omadusi kui tervel kosmoselaeval, ja mis kõik liiguvad
ülehelikiirusel. See tekitab risti-rästi lööklainete kaose. Clark
võrdles neid lainetega veesuusataja paadi taga. Lööklainete liitumiskohtades tekivad tohutud ebamaised jõud.
„Need jõud põhimõtteliselt purustasidki astronaudid,“ ütleb
Clark. „Aga mitte kõiki. See oli väga suures sõltuvuses asukohast.
Me leidsime ka täiesti terveid asju.“ Ta ütleb, et üks Columbia rusude 600 kilomeetri laiust leiuala kamminud otsija leidis tonomeetri, seadme, mis mõõdab silmasisest rõhku. „See töötas ikka veel.“
Tuul väljas oli tugevnenud. Tuulegeneraator tegi piinatud häält.
Oli veider õhtu. Istusime kõrvuti, vaatasime Clarki sülearvutist
slaide , tema jutustas ja mina kuulasin. Vahetevahel segasin mõne
küsimusega vahele, aga ma ei julgenud küsida neid asju, millest
ma tegelikult mõtlesin. Tahtsin teada, kuidas ta elas üle selle, kui pidi üksikasjalikult uurima oma naise surma asjaolusid. Tahtsin teada, miks ta otsustas seda üldse uurima hakata. Seda küsida tundus ebaviisakas. Oletan, et ta liitus uurijatega samal põhjusel, miks ta liitus Red Bull Stratos Missioniga. Ta tahab teada saada kõike, mida võimalik selle kohta, mis juhtub inimkehaga, kui lennuvahend suurtel kõrgustel ülisuurtel kiirustel ära laguneb. Ta tahab saadud teadmisi rakendada tehnoloogiate loomiseks, mis kaitseksid inimkeha, hoiaksid astronaute ja kosmoseturiste elus, hoiaksid pered tervena.
See on väga keeruline ülesanne. Iga üksik süsteem töötab ainult
kindlas kiiruse- ja kõrgusevahemikus. Katapultistmed näiteks töötavad stardi esimese kaheksa kuni kümne sekundi jooksul, kuni
Q-jõud – nagu nimetatakse õhutakistuse ja kiiruse kombinatsiooni
– kasvab surmavaks. Katapultiste peab toimetama astronaudid lennuvahendist kiiresti piisavalt kaugele, et nad ei saaks selle tükkidega pihta ega jääks plahvatusel tekkiva tulekera sisse. Kõige viimase kosmosesüstiku päästesüsteemi hulgas oli pikk teivas, mida mööda oleks meeskonnaliikmed saanud lennumasinast eemalduda, et mitte selle tiivaga pihta saada. Pensionileläinud lennundusinsener ja kosmoseajaloolane Terry Sunday märgib aga, et see töötaks vaid sirge ja horisontaalse lennu korral. „Aga miks tahaks sel juhul keegi süstikust lahkuda?“ küsib Sunday.
Ekstreemsel kiirusel ja temperatuuril atmosfääri sisenemisel ellujäämine on veelgi problemaatilisem. Vene kosmoseagentuur on testinud ballute’iks nimetatava seadme prototüüpi (see tuleb sõnadest balloon ja parachute ehk õhupall ja langevari). Kuumuskilp selle esiküljel kaitseb reisijat ning suurest pindalast tekkiv õhutakistus aeglustab lennu kiiruseni, mil hakkab tööle mitmeastmeline langevarjusüsteem, mis toob reisija loodetavasti eluga Maale tagasi. Kuid tervet teed kosmosest maapinnani pole sellega veel kunagi lennata proovitud. Teine variant on kasutada langevarjusüsteemi, mis tooks maapinnale terve kapsli või meeskonna. (Praeguste plaanide kohaselt tahetakse NASA uut Orioni kapslit kasutada ka ISSi „päästepaadina“.)
Langevari oleks raske ja kallis – lisaks oleks kosmosesüstiku
puhul tehniliselt ülimalt keeruline ka meeskonnamooduli eraldamine ülejäänud laevast. Samuti oleks langevarjule endale vaja kuumuskaitset, et see atmosfääri sisenemisel ära ei sulaks, aga see teeb omakorda keerulisemaks langevarju avamise.
Mis aga saaks reisilennuki reisijatest? Kas reisilennukist saab
ohutult välja hüpata, kui see on alla kukkumas? Miks, jättes välja rahakulu ja kaalu, ei varusta lennufirmad iga istet hapnikuvaru ja seljatoes oleva langevarjuga? Selleks on palju põhjusi. On aeg teha sissejuhatus tuuletakistusse ja hapnikuvaegusse.
„Vihmavarju kasutamine muutub keeruliseks,“ ütleb Beauforti skaala äreval toonil. Skaala tipp on 120–300 km/h, mis tähendab orkaani. See on tipp, mida loodus suudab pakkuda. Seal, kus Beaufort lõpeb, algavad tuuletakistuse uuringud. See pole mingi ilmastikunähtus, mitte õhk ei liigu sinu suhtes, vaid sina liigud õhu suhtes – pärast seda, kui oled katkisest õhusõidukist välja hüpanud.
Tüüpilise eralennuki kiirusel – 200–300 km/h – on tuuletakistuse
efekt põhiliselt kosmeetiline. Põsed surutakse vastu koljut, mis
annab sulle välimuse, nagu oleksid näooperatsiooniga üle pingutanud. Tean seda tänu kohutavatele fotodele, mis minust SkyVenture’i tuuletunnelis tehti, ja ka 1949. aasta Aviation Medicine’is avaldatud artiklile. Viimases on fotod mehest initsiaalidega J. L., kes kiirusel 0 km/h näeb välja päris kena, kuid kelle huuled kiirusel 440 km/h tuules laperdades jätavad igemed täiesti nähtavale, nagu oleks ta vihane lõhkuv kaamel.
Kiirusel 560 km/h hakkab nina kõhrluu deformeeruma ja näonahk
lainetama. „Lained algavad suunurkade juurest [---] ja liiguvad
edasi üle näo, kiirusega umbes 300 tükki sekundis, kõrva juurde,
kus need murduvad, pannes ka kõrva lainetama.“ Vihmavarju
kasutamine ei tule kõne allagi. Suurematel kiirustel põhjustab tuuletakistus deformatsioone, mis Aviation Medicine’i tagasihoidliku sõnastuse kohaselt võivad „ületada kudede tugevuse“. Mandritevahelise reisilennuki kiirus on 800–960 km/h. Ära välju sellest. „Surm on suhteliselt kindel,“ ütleb Dan Fulgham. Tuuletakistus 400 km/h juures puhub hapnikumaski näolt minema. 600 km/h juures eemaldab see su peast kiivri – nagu juhtus Bill Weaveri SR-71 kaaspiloodiga. Tema kiivri visiir lendas lahti ja töötas nagu puri, virutades pea vastu skafandri liigendit kuklasse ja murdes ta kaela. 800 km/h juures rammib õhk end su hingetorust sisse ja tekitab purustusi hingamiselundkonnas. Nimetu katselendur, keda John Paul Stapp ühes artiklis mainib, katapulteerus kiirusel üle 960 km/h. Õhk rebis kurgu avali ja puhus kõhuõõne täis nagu ujumisrõnga. (See tuli talle tegelikult kasuks, sest ta katapulteerus vee kohal. „Umbkaudu kolm liitrit õhku tema kõhus töötas ujuvvahendina,
asendades päästevahendit, mida ta polnud võimeline ise täitma,“
kirjutas Stapp.)
Ülehelikiirustel mõjuvad su kehale jõud, millest piisab, et raputada tükkideks katselennukeid. Dan Fulgham on kuulnud pilootidest, kes katapulteerusid kiirusel üle 960 km/h. „Katapultistmetel olid sel ajal kummalgi pool pead väikesed metallist tiivakesed, mis hoidsid pead küljelt küljele põrkamast,“ rääkis ta mulle. „Neid piloote lahates avastasid nad, et aju olid emulgeeritud ainuüksi nende plaatide
võimsast vibratsioonist.“ Kui vähegi võimalik, jäävad hävituslendurid vigastatud lennukisse seniks, kuni kiirus ja tuuletakistus on piisavalt vähenenud. See suurendab tõenäosust ellu jääda. Red Bullil on põhjust Baumgartneri pärast muretseda. Kui ta läheneb helikiirusele või ületab selle, võib ta oma skafandri sees surnuks vibreerida.
Hõredasse õhku hüpates tekib kohe hapnikupuudus. 12 000 meetri
kõrgusel on inimesel umbes 30 kuni 60 sekundit „kasulikku teadvusel püsimise aega“. Varuväljapääsu juures tahaksid sa kindlasti esimene olla. Ma võin rääkida, milline tunne on uidata kasuliku teadvusel püsimise piirimail. Inseneritudengitele ja mulle oli 5. peatükis kirjeldatud kaaluta oleku lennule saamise eeltingimuseks osalemine NASA lennundusfüsioloogia seminaris, mis sisaldas hüpoksia (hapnikupuuduse) demonstratsiooni Johnsoni kosmosekeskuse barokambris. Õhukindlast kambrist õhku välja pumbates saavad nad simuleerida ükskõik millisel kõrgusel olevat atmosfääri kuni peaaegu vaakumini välja – see oleks suur paagitäis avakosmost.
Kosmoseagentuuri töötajad kasutavad neid kambreid skafandrite ja
muu avakosmosesse mineva varustuse testimiseks.
Pärast umbes minutit ilma hapnikumaskita 8300 meetri kõrgusel
olevas atmosfääris – kus inimesel on kaks kuni viis minutit
kasulikku teadvuseloleku aega – kästi meil teha viis mõtteülesannet.
Üks küsimus kõlas: „Lahuta oma sünniaastast 20.“ Mu enesetunne
oli hea, aga mäletan, kuidas ma täielikus segaduses selle üle
pead murdsin. Jätsin selle vahele. Viimane küsimus kõlas nii: „Mida tähendab lühend NASA?“ Loomulikult ma ju tean seda, aga vastuseks olen kirjutanud lihtsalt N-tähe.
Lisaks kasuliku teadvuseloleku ajale läheb sul tarvis ka õnne,
kui võtta arvesse, et 400 ülejäänud paanikas reisijat üritavad samuti lennukist väljuda. See tekitaks tõsise ohu ajada omavahel sassi langevarjunöörid ja kuplid. Kuid ellujäämine oleks võimalik, kui sa jääd lennukisse seniks, kuni selle kiirus on vähenenud. See võib põhjustada valu, aga ei midagi sellest ohtlikumat. Suurtel kõrgustel, kus õhurõhk on madal, püüab su keha sees olev õhk paisuda. Näiteks võib täitmata hambaaugus olev õhk pressida valusasti vastu närvi. Sama juhtub ka õhuga ninaõõnes – eriti siis, kui nina on kinni. Isegi pea- ja seljaaju vedelikes olev gaas püüab paisuda. Kui mul oleks koljus auk, oleks mu kaaslased võinud barokambris vaadata, kuidas aju end sellest välja pressib.1 Aga kõige kergemini tajutav
paisumine toimub seedekulglas. 8300 m kõrgusel paisub õhk su
kõhus näiteks kolm korda. „Laske käia ja tulistage,“ ütleb instruktor.
Just nagu 11 meestudengit vajaksid selleks luba.
Baumgartneril on parajasti paus. Ta on vajunud tooli, kiiver
süles, ja joob vett. (Perrise SkyVenture’is ei müüda Red Bulli.) Projekti tehniline juht Art Thompson on heas tujus. Skafander töötab hästi ja Baumgartner tunneb end selles mugavalt. (Nii mugavalt kui keegi üldse saab end skafandris tunda. Skafandrite ajaloo uurija Harol McMann ütles selle kohta: „See ei ole meeldiv koht, kus olla.
See ei ole isegi meeldiv koht, mida külastada.“)
Selleks ajaks kui sa seda raamatut loed, on Felix Baumgartner
tõenäoliselt oma ajaloolise hüppe sooritanud. Praegu, mil ma seda
kirjutan, ei tea ma hüppe tulemust. Olen ettevaatlikult optimistlik.
Langevarjuhüpe ekstreemselt kõrguselt on ohtlik, kuid ilmselt mitte nii ohtlik, kui Baumgartneri harilik harrastus – langevarjuhüpped väga madalalt. Kui kosmosehüppel kisub midagi viltu, on tal lahenduse leidmiseks viis minutit. BASE-hüppel pole tal isegi viit sekundit.
BASE-hüppajad ei kasuta tagavaravarje, sest nende jaoks ei jää
hüppel niikuinii aega.
„Sellepärast ei ole neil enamasti väga pikk ...“ Thompson otsib
õiget sõna.
„Eluiga?“ pakun ma.
„Karjäär.“
Thompson ütleb, et ta ei muretse. „Enamik BASE-hüppajaid muutub
lõpuks liiga enesekindlaks, aga Felix läheb täiega anaalseks iga
asja pärast, mis ta ette võtab. See on see, mis teda elus hoiab.“
Julge ja anaalne: ideaalne kosmoselendur. Kuigi astronaudile soovitatavate omaduste nimekirjast ei leia sa kunagi sõna „anaalne“. NASA ei kasuta selliseid sõnu. Kui neil just tõesti vaja pole.

Väljavõte Mary Roachi raamatust "Reisisiht Marss: kosmoses elamise veidram pool". See on juba raamatupoodides müügil. Poehind on ca 20 eurot, Imelise Teaduse raamatuklubi liikmele 15 eurot.