1912. aastal Wilfrid Voynichi nimelise vanaraamatukaupmehe avastatud nn Voynichi käsikirja säilitatakse Yale’i ülikooli Beinecke’i-nimelises haruldaste raamatute ja käsikirjade raamatukogus. Raamatut täidavad arvatavad käsikirjamärgid keeles, mille sarnast pole mitte keegi üheski kirjalikus ürikus varem kohanud. Mõnede ekspertide hinnangul võib see tähendada, et tegemist on hullumeelse jampsimise või nutika võltsinguga, teiste arust on illustreeritud käsikiri aga salajane šiffer, mis ootab ainult lahtimuukimist.

Uudisteagentuuri AFP teatel kavatseb Hispaanias Burgose linnas tegutsev kirjastus Siloe valmistada Voynichi käsikirjast 898 koopiat, milles on autentselt ja ülitäpselt jäljendatud kõik algupärandi üksikasjad lehtedel leiduvate plekkide ja rebenemiskohtadeni välja. Väidetavalt kavatseb kirjastus täppisfaksiimileid müüa hinnaga 7000—8000 eurot.

Osa kummastava manuskripti lehekülgedest katavad sama kummastavad illustratsioonid. Detailsed tušijoonistused kujutavad astroloogilisi sümboleid, inimfiguure mitmesugustes olukordades ja rohkem kui sajasse tuvastamata botaanilisse liiki kuuluvaid taimi. Käsikirja üht osa sisustavad joonistused tillukestest alasti, enamasti punniskõhulistest naistest mingisugustes vedelikes või vedelikupinna all viimas läbi mõistatuslikke protseduure omavahel ühendatud voolikute ja kapslite abil, sedastab Yale’i ülikool käsikirja tutvustuses.

Mõned aastad tagasi raamatu pärgamantlehtedele tehtud radiosüsiniku-analüüs näitas, et teos pärineb tõepoolest 15. sajandist. Kuid isegi teose vanusest hoolimata peavad mõned uurijad seda pelgalt renessansiaegseks pettuseks — meelega tähendusetuks libatekstiks. Teisisõnu „peavad paljud õpetlased Voynichi käsikirja uurimist akadeemiliseks enesetapuks,“ nagu tabavalt viitas Ameerika botaanikanõukogu ABC. Teised arvavad aga, et tegemist on lihtsalt seni murdmist trotsiva geniaalse šifriga. Hüpoteese tänini muukimatu teksti sisu ja päritolu kohta on igatahes püstitatud hulgaliselt, üks pöörasem kui teine.

Näiteks väideti 2013. aastal žurnaalis PLOS ONE ilmunud töös, et „Voynichi keel“ vastab statistilises plaanis tõeliste keelte lingvistilistele reeglitele. Tolle uurimuse autoreil ei õnnestunud küll ühegi sõna tähendust dešifreerida, kuid vähemalt tuvastasid nad oletatavates tähemärkides korrapära — tekst järgis nn Zipfi reeglit (ingl Zipf’s Law), mille kohaselt kordub keele kõige sagedasem sõna umbes kaks korda sama tihti kui esinemissageduselt teine sõna samas keeles, kolm korda tihemini kui sageduselt kolmandal kohal olev sõna, jne.