Niisiis, levinuim legend räägib, et justkui 1914. aastal olevat üks kohalik poiss maailmasõtta mobiliseeritud, tema jalgratas olevat aga puu najale jäänud ja sinna unustatud. Ja ühel hetkel juba avastatud, et see puu on jalgratta endasse neelanud.

Tegelikult, lähemal vaatlusel on võimalik selgeks teha, et ratas siiski ei ole sada aastat vana. Ilmneb, et tal pole ka mingit pistmist kellegi rindele saatmisega ja langemisega, ei Esimeses ega Teises maailmasõjas. Tuleb välja, et üks kohalik poiss lihtsalt unustas oma ratta 1950. aastatel metsa.

60 aastat hiljem väidab üks kohalik perekond, et just nende poeg Don Puz unustas ratta 1954. aastal metsa. Ratta oli ta saanud annetusena, kui tema kodu oli maha põlenud ja naabrid tulid mehele kingitustega appi. Ja poisile ei meeldinud sellega sõita. Saatuslikul päeval oli ta käinud poistega metsas, ise ainsana jalgratta seljas, ja koju naasnud juba jalgsi.

Don käis ka ise puu nahka läinud ratast vaatamas ja tundis selle kohe ära, aga paistab, et keegi teine on hiljem aidanud kaasa ka ratta surumisel puule lähemale. Normaalsetes oludes poleks puu niimoodi ratta ümber kasvanud. Ja kui vaadata varasemaid pilte, on ka jalgratta tükke (eriti esiratast ja lenksu) varastatud ja asendatud uuemate vastu.