Põnevaid paiku: ülieraldatud saar, kus elab 62 inimest, pea kõik sama mehe järeltulijad

 (5)
Põnevaid paiku: ülieraldatud saar, kus elab 62 inimest, pea kõik sama mehe järeltulijad
Palmerstoni atollFoto: NASA, Wikimedia Commons

Linnakeses, kuhu reisimiseks tuleb üheksa päeva seilata, elab 62 inimest, kes peaaegu kõik on sama mehe järeltulijad.

Kujutlege paika, kuhu jõudmiseks peate reisima üheksa päeva. Üheksa päeva loksuval laeval, ümberringi täielik tühjus — ainult vesi, mis paistab igavesti voolavat, jõudmata iial mõnda randa… See on inimeste jaoks üks ja ainus viis pääseda linna nimega Palmerston — tillukesele korall-atollile Vaikses ookeanis Cooki saarte nimelises saarestikus.

Palmerston on koduks 62 inimesele, kes peaaegu kõik põlvnevad samast, u 150 aastat tagasi saarele elama asunud inglasest.

Palmerstoni elutempo on tõeliselt rustikaalne. Saarel ei leidu ühtegi kauplust. Elatise teenimiseks tegelevad palmerstonlased kalapüügi ja kookosekasvatamisega, vabal ajal valmistavad ehteid, mängivad võrkpalli või ujuvad. Elekter ja internet on neil siiski olemas, ehkki ainult paari tunni jooksul ööpäevas. Üksikutel õnnelikel on isegi mobiiltelefonid ja võimalus satelliittelevisiooni vaadata. Samuti tegutsevad saarel kool, kirik ja koguni baar.

Aga mitte keegi ei müü midagi — raha kasutatakse vaid välismaailmast varustuse hankimiseks. Saarel on ainult kaks tualetti; joomiseks koguvad elanikud vihmavett. Elu Palmerstonil tundub tõepoolest idülliline — eriti pühapäeviti, kui kirikukellad kutsuvad rahvast teenistusele, pärast mida ei ole kombeks ei töötada ega mängida, kuni saar aeglaselt õhtusse vaob.

Palmerstoni saar asub iidse, vee alla vajunud vulkaani tipus — teisisõnu atollil —, mis koosneb kümnekonnast liivasest, korallrahul ringikujuliselt paiknevast korallsaarekesest ja nende keskele moodustunud laguunist. Korallrahu kõrgus merepinnast on liiga suur, mistõttu ei saa lennukid seal maanduda ning vahemaa sinna on helikopterite jaoks kaugelt liiga pikk. Nii ei pääsegi saarele muud moodi kui meritsi laevaga.

Eraldatus muust maailmast võib vahetevahel tekitada elanikele keerulisi ja mõnikord isegi ohtlikke olukordi. Näiteks võib ainuüksi ühekordne hambaarsti-külastus kujuneda mitme kuu pikkuseks seikluseks — kui arstini jõudmine võtab aega vaid mõned päevad, võib saarele naasmiseks kuluda määramatu hulk aega, kuna sobiva meretranspordi organiseerimine pole Cooki saartel sugugi lihtne ülesanne.

Palmerstoni saare asustasid 19. sajandil Inglise puussepp William Marsters ja tema kolm naist. Marsters kiindus saaresse esimesest silmapilgust.

William Marsters Palmerstoni saarel Foto: Wikimedia Commons

Tol ajal kuulus saar kogu täiega Briti kaupmehele John Branderile, kes määras William Marstersi saare hooldajaks ning lubas tal seal kasvatada kookospalme ja korjata nende saaki. Marsters kolis saarele 1863. aastal oma polüneeslannast abikaasa ja tema kahe naissoost nõbuga (kellega ta hiljem samuti abiellus).

William Marsters elatus kookoseõliga kauplemisest, mille eest sai kaks korda aastas saart külastavalt kaubalaevalt vahetuskaubaks toiduaineid ja vajalikku varustust. Ajapikku muutusid need külastused vähem sagedaseks, kuni lõppesid üldse.

Marstersi algupärane, hukkunud laevade rusudest ehitatud eluase püsib ikka veel püsti. Kui saare omanik suri, omistas kuninganna Victoria Palmerstoni saare Marstersile. Enne, kui Marsters 1899. aastal siit ilmast lahkus — pärast seda, kui lehemädanik ta kookospalmid hävitas ja ta nälga suri —, jagas ta saare oma naiste vahel kolmeks osaks. Ajapikku saare rahvaarv kasvas ning nüüdseks on peaaegu kõik sealsed elanikud (peale kolme erandi) tema otsesed järeltulijad.

Aastatel 1950–1970 elas saarekesel u 300 inimest. Suurem osa neist on nüüdseks lahkunud ning väheseid allesjäänuid ohustab sugulusabielude perspektiiv. See on üks põhjustest, miks saare rahvastik jätkuvalt kahaneb, kuna noored soovivad abiellumiseks ja tervete laste ilmaletoomiseks rohkem valikuvõimalusi.

Kuna saare elanikel on rohkem maad kui nad põllumajanduseks kasutada suudavad, püüavad nad nüüdisajal aktiivselt ahvatleda saarele uusasunikke. Seni pole aga leidunud vabatahtlikke, kes oleksid nõus asuma elama piltlikult öeldes maailma äärele.