See päev jäi ka ainsaks, mil rooma-katoliikliku maailma pealinn sõjategevusse kisti. Viiest allavisatud pommist neli lõhkes, inimelusid ei kaotatud ja ka purustused Vatikani hoonetele jäid üsna minimaalseteks.

Ründajaks oli Viterbost startinud fašistliku Itaalia (ehk siis selle jäänuki, mis Mussolini võimust alles oli jäänud) lennuk, ja nagu tänaseks on selgunud, polnud see siiski ka päris juhuslik rünnak.

Lääneliitlaste lennuväel oli Itaalia kampaania ajal selge käsk hoiduda rünnakutest neutraalsele Vatikanile. Oktoobris-novembris nähti küll Itaalias juba üsna murrangulisi sündmusi, suur osa riigi lõunaosast oli USA ja Briti vägede käes, Rooma oli sakslaste kontrolli all ja oma võimu minetanud Benito Mussolini oli marionetina veel Itaalia Sotsiaalse Vabariigi duce. Itaalia kuningriik oli vormiliselt juba lääneliitlastega rahu sõlminud.

Nagu selgus 2010. aastal, oli õhurünnak Vatikanile sihilik, eesmärgiga lüüa eetrist välja Vatikani raadio, mida Mussolini lähikond kahtlustas salasõnumite edastamises lääneliitlastele. Konkreetselt rünnakukäsu andnud fašistliku partei 5. sekretär Roberto Farinacci ise kaotas elu partisanide küüsis 1945. aastal. Küsimus on ainult kas Mussolini  teadis, kust rünnak tuli, kui selles avalikult lääneliitlasi süüdistas.

Õhurünnaku jäljed on Vatikanis mõne hoone seintel siiani nähtavad, kuigi neid ei rõhutata. Rohkem sai viga Vatikani raudteejaam ja veevärk. Tegemist oli ka ainsa korraga Teises maailmasõjas, kus Vatikani neutraliteeti rikuti.